Kilk: valitsuse praegune kurss viib riigi otse põhja

Järgneb ärimees Rein Kilgi arvamus:

Euroga liitumise peale peaks täna vaatama riigi kodaniku seisukohast ning igasugused grupiseisukohad ja huvid tuleb kõrvale jätta.

Sest olukord on vägagi muret tekitav.

Meil on kaks prognoosi – üks on rahandusministeeriumi ja valitsuse oma, mis näitab, et tullakse ots otsaga kokku ning Eesti Panga prognoos, mis ühtib mitmete teiste pankade ja analüütikute seisukohaga ja näitab, et järgmise aasta eelarve on rohkem kui kaheksa miljardiga miinuses. Kahjuks tundub täna, et see viimane on tõepärasem.

Selle aastaga eelarvega ei ole meil ilmselt enam midagi teha – kulutused on juba tehtud ja mitmemiljardiline miinus tulemas. Aasta lõpuni on jäänud kaks kuud ja me juba teame, mis sealt tuleb. Meil on nüüd ees järgmise aasta eelarve, mis läks kolm nädalat tagasi parlamenti. Me saame ju kõik tegelikult aru, et ka see ei täitu ja tuleb miinus. Kui me vaatame seda lugu eurole ülemineku kontekstis, on see nibin-nabin piiri peal. Seni oli meil ainuke probleem inflatsioonikriteerium, mille me Partsi valitsuse lõpuks olime peaaegu täitnud, tundus, et on jäänud vaid väga väike jõupingutus ja siis tuli Ansipi seisukoht, et me ei ohverda majanduskasvu eurole, meie prioriteet on majanduskasv. Täna meile ei ole kumbagi – pole eurot ega majanduskasvu. Aga majanduskasvu oluliseks eelduseks on euroruumis olemine. Jutt ei ole ainult otsesest rahalisest kasust, mis on siiski ka mõõdetav erinevate arvutuste põhjal kusagil seitsmesaja miljoni krooniga. Jutt käib eeskätt sellest, et euro on kvaliteedimärk majandusele. Sellega tunnistatakse meie majandus terveks ja küpseks üleeuroopalises mõttes. Selles on euro olemuslik tähtsus ja tähendus.

Eurole üleminek sõltub teadupärast kaheksa nn. Maastrichti kriteeriumi täitmist ja seni oleme suutnud püsida graafikus kõigega peale inflatsioonikriteeriumi . Viimase senist täitmata jätmist saab põhjendada kiire majanduskasvuga. Aga kui meie eelarve läheb nii kolmeprotsendisesse defitsiiti, nagu Eesti Panga prognoos väidab, on meil juba suurem mure majas.

Mis edasi? Praegu sörgime sündmustel sabas ja põhjendame toimunut tagantjärele. Me ei ela mitte realiseeruvate plaanide järgi, vaid põhjendame, miks asjad ei laabu. Küll on süüdi Venemaa isekas poliitika, kõrged maailmaturu kütusehinnad või finantsturgudel möllav turbulents. See on tõesti nii, aga kui maailmamajandus tervikuna ja meid ümbritsevad riigid suudavad näidata üsna stabiilset majanduskasvu, peaksime suutma seda meiegi.

Me oleme tänu kaunitele valimislubadustele üles ehitamas jätkusuutmatut tulevikustsenaariumi. Me katame selle ja ilmselt ka järgmise aasta eelarve augu reservide arvelt ja siin on juba väga keeruline midagi muuta. Küsimus on selles, mida me teeme aastal 2010? Kuidas me siis edasi liigume? Selleks ajaks konstateeritakse, et reservid on ära söödud, läks, nagu läks. Selline suhtumine, et jumal andis, jumal võttis, meenutab Nikolai II-st, kes ütles need sõnad teate peale, et Tsushima lahingus kaotati Vaikse ookeani laevastik. Ütles nii ja mängis rahulikult laptuud edasi. Praegust stoiline möönmist ja hoiakut, et näe, ei tulnud seekord jälle välja, peab muutma. Selline kribu-krabuga sekeldamine eelarve juures – automaksud, numbrimärgi tasud, teatripiletid jms – ei too meid samuti vee peale. Kui ettevõtetelt pigistataksegi maksude tõstmisega paarsada miljonit nagu kivist vett välja, siis see suurt pilti ei muuda. Küll aga tekitab muljet, et võetakse sealt, kust võtta on. See jätab sihitu rabelemise ja peataoleku mulje.

Küsimus on tegelikult selles, kuidas suurt pilti muuta. Keegi peab karmi tõe välja ütlema, et meie ootused heaoluühiskonna kiirest saabumisest on luhtunud. Me peaksime endalt kõigepealt küsima, kas soovime elada tuleviku nimel või tuleviku arvel. Me vajame tegelikult eelarvestrateegiat aastakümne peale ja peame tegema selliseid strateegiaid ja eelarveid, millest me suudame ka reaalselt kinni pidada.

Ivari Padar lubas, et kohe järgmise aasta esimeses kvartalis hakatakse tegelema eelarve restruktureerimisega. Aga miks mitte selle aasta viimases kvartalis? Selle kohta öeldakse, et tänasid toimetusi ära viska homse varna. Kui Padari juures seal Navi külas öeldakse, et om umbõlõ hää, siis praegu ei ole umbõlõ hää. Praegu on asjad üsna kehvasti ja tegutseda tuleb kohe.

Lõpetame sellise suhtumine, et poliitikud mõtlevad erakonna peale, ettevõtjad firma peale, pensionärid pensioni peale. Peaksime kõik korraks mõtlema ka riigi peale. Kui riik on untsus, pole ühel hetkel enam ei pensionit, ettevõtjal firmat ega poliitikul erakonda. Publikule mängimine ei ole praegu kohane. Seda saab teha teatud hetkedel, aga odava poolehoiu võitmiseks pole praegu aeg, sest kui me kõik näeme, et kurss on otse põhja, ei too see pikalt plusspunkte, kui öeldakse, et jätkame valitud kursil.