Kes tugevam, see ostab

Lähemas perspektiivis on majanduse tulevik tume. Suur ebakindlus finantsurgudel ning tarbimise vähenemine panevad surve alla väga paljud ettevõtted. Ellu jäävad vaid tugevamad - need, kes suudavad toimetada efektiivselt ning kel on piisav rahaline tagavara, et raskemad ajad üle elada.

Rahavoo ja omakapitali tähtsus suureneb järjest. Esiteks ei anna pangad enam sedavõrd lihtsalt laenu. Kinnisvara, aga näiteks ka toitlustus, hotellindus, turism ja puhtalt sisetarbimisele suunatud alad, pole enam kuigi soositud. Lisaks hinnatakse tagatisi väga konservatiivselt. Rahapuudus on pea kõigil ning küsitava väärtusega varasid ostetakse vähe ja senisest oluliselt madalama hinnaga.

On tõenäoline, et näiteks tootmis- või laohoone turuväärtus jääb oluliselt ehitusmaksumusele alla. Samuti on laenude hind läinud üles ning 10protsendiline intress pole enam ebatavaline.

Teiseks toob kahanev tarbimine kaasa surve ettevõtete käibele ja kasumlikkusele. Näiteks Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liidu liikmete hinnangul kukuvad nii hinnad kui ka käibed sel aastal kohati kuni 50 protsenti. Langus puudutab eelkõige Eesti siseturule suunatud ettevõtteid, kuid tagasilööke tuleb ka ekspordikäivetes. Tuntuim näide on siin vast autotööstuse allhankijate esindaja Norma.

Kolmandaks suureneb ettevõtete hulk, mis ei suuda maksekohustusi täita. Käibekapitali vajatakse rohkem. Kui näiteks KredExi tagatud laenude hulgas oli käibekapitalilaenude osakaal aasta tagasi vaid 19 protsenti, siis aastal 2008 on see 32 protsenti.

Suurenenud on maksehäired pankadele, maksuvõlgade arv ning suurenemas on pankrotistumiste arv. Tugevate klientide ja partnerite olemasolu on sellistes tingimustes väga oluline. Müük nõrga finantspositsiooniga ettevõtetele võib kaasa tuua augu sissetulevas rahavoos, tekitades seeläbi omakorda makseraskusi hankijatele tasumisel.

Laiemas pildis on Eesti majanduse peamine küsimus, milliseid mõjusid toob finantsurgudelt ning kinnisvara- ja ehitussektorist alanud langus kaasa teistes sektorites ning tööhõives.

Kujunenud olukorras võidavad ettevõtted, mis õigel ajal suutsid piisavaid kasumeid teenida ja need kõrvale panna. Konservatiivsemad ettevõtted hoidsid teadlikult omakapitali osakaalu bilansis 30 protsendi ligi.

Kokkuvõttes muutub järjest tähtsamaks küsimus, kust saada raha. Tulud kuivavad kokku ja kulud kasvavad ning ka investorid hoiavad segastel aegadel raha pigem hoiustel.

Samas muutuvad raskematel aegadel ettevõtted odavamaks. Senised ülitugevad ärikasumid enamasti vähenevad ning sellest tulenevalt langeb ka ettevõtete hind. Selgelt on tunnetatav trend, kus tugevamad ettevõtted otsivad võimalusi konkurente või partnereid üles osta, et seniseid positsioone kindlustada ning luua alus tulevaseks kasvuks.

Teisalt otsivad nõrgemad ettevõtted investoreid, et ennast pankrotistumise või ülesostmise eest kaitsta.

On teada, et Eesti ettevõtjatest on vaid 27 protsenti valmis oma tegevusse kaasama välist investorit (Saar Poll, 2008). On ilmne, et strateegilise investori kaasamine toob enamasti kaasa peaaegu täieliku kontrolli kaotamise oma ettevõtte üle.

Küsimus taandub sellele, kas ettevõte suudab jätkata seniste omanike vara säilitades ja pikemas perspektiivis kasvatades. Kui vastus on eitav, tuleks ettevõte müüa. Otsuse edasilükkamisel ettevõtte väärtus pigem langeb veelgi.