Inimese evolutsiooni käigus arenes aju
millegipärast eriti võimsaks ja ressursinõudlikuks. See on üks selgemaid
tunnuseid, mis eristab inimest teistest loomadest. Liiga suur pea aga ei oleks
siiski kasulik, mistõttu pidi aja jooksul üha suuremaks kasvav aju kuidagi kolju
sisse ära mahtuma.
Sellest tekkisidki aju kurrud. Ilma kurdudeta, sileda pinnaga organina oleks aju umbes padja suurune. Mitmetel kurdudel on olemas spetsiifilised nimed, sest nad esinevad kõigil inimestel. Aju kurdude täpne väljanägemine on aga inimeseti siiski pisut erinev.
Kui loote aju areng algab, siis algselt on aju sileda pinnaga. Mida suuremaks ta kasvab, seda enam tekib kurde. Seega on lihtne konstrueerida müüti, et kurdude tekkel on midagi tegemist mõistuse või teadmiste juurde tulemisega.
Tegelikult lõppeb kurdude moodustumine sünnituse ajaks ning inimese eluajal neid enam juurde ei teki.
Vaatamata sellele, et kurde enam juurde ei tule, uusi asju õppides aju siiski muutub. Teadlased on uurinud rottide näitel, et neuroneid ühendavad sünapsid kasvavad suuremaks ning neid tekib juurde. Osad teadlased usuvad, et ka neuroneid tekib uute mälestuste lisandudes juurde, kuid sellele pole imetajate aju uuringud kinnitust andnud.