Kliimamuutustest, tuumajaamast ja poliitikast

Õige vastus on: kindlalt öelda ei saagi. Juba näiteks vulkaanidega seonduv on ettearvamatu. Kui kordub Tambora purse aastast 1815, mil atmosfääri paiskus 100 kuupkilomeetrit vulkaanilist materjali, siis võib globaalne temperatuur alaneda 0,4–0,7 °C. Samas võib vulkaanilise tegevuse aktiviseerumisega hoopis suureneda looduslike süsinikdioksiidi heitmete hulk.

Pigem vaidleme me teemal, kas inimesel on võime ja õigus ise kliimamuutusi põhjustada või mitte. Kui võime ikkagi on olemas, kas ja kelle ees on piisavalt õigustusi, et seda sama moodi jätkata.

Mida rohkem materjalide sisusse tungida, seda segasemaks pilt muutub. Erinevaid teaduslikke uuringuid on nii palju, et on lihtsamast lihtsam teha täpselt selline väljavõte, nagu uskuda, nagu tahta või nagu on tellimus.

Nii tegi Al Gore, nii tegi Endel Lippmaa ja nii püüdis teha Valdur Lahtvee. Kui Endel Lippmaa saavutas paljude vaatajate arvates Värskes Ekspressis Valdur Lahtvee üle seljavõidu, siis kardan, et saates meie auväärt akadeemiku USA meediasse näiteks Al Gore’i vastu, siis tuleb tal astu võtta kindel kaotus, isegi kui akadeemik Anto Raukas koos selgeltnägija Nastjaga talle assisteerivad.

2005. aasta juulis avaldasid G8 riikide ja BRIC (Brasiilia, India, Hiina) teaduste akadeemiad ühispöördumise, mille kohaselt on piisavalt tõendeid kliimamuutuste toimumise kohta ning kutsutakse üles astuma konkreetseid samme kasvuhoonegaaside emissioonide vähendamiseks.

Eesti akadeemikutel on täielik õigus olla erinevatel seisukohtadel, paraku ei suuda nende arvamus olla maailma tasandil kõlavam kui tööstusriikide ja suurriikide teaduste akadeemiate ühisseisukoht.

2006. aasta ühispöördumine, millele lisandus veel ka Lõuna-Aafrika Vabariigi teaduste akadeemia, käsitleb energeetilise jätkusuutlikkuse ja energiajulgeoleku teemat. Räägitakse fossiilkütustel põhineva energiasektori muutmisest puhtamaks, tuumaenergia arendamisest ning taastuvate energiaallikate kasutuselevõtust. Kas meil on alust väita, et tööstusriikide ja suurriikide akadeemikud on pimestatult analüüsinud informatsiooni valedest allikatest ning on jätnud arvestamata ilmselged faktid?

Enne kui vaidlema hakata, võiksid skeptikud külastada näiteks Suurbritannia teaduste akadeemia - The Royal Society kliimamuutuste veebilehte ning anda selgelt märku, milles ja miks siis Ühendkuningriigi akadeemikud nii kohutavalt eksivad. Muuseas, The Royal Society asutati aastal 1660, kui Mahtra sõjani jäi veel 198 aastat ning koos välisliikmetega on sel 1400 liiget, sealhulgas üle 60 Nobeli preemia laureaadi.

On selge, et inimesest põhjustatud kliimamuutustesse uskujad on hetkel maailma teadlaskonnas absoluutses enamuses ning maailma juhtivriikide teaduste akadeemiad on avaldanud selles osas oma seisukohad. Sellega on nad võtnud ka poliitilise vastutuse tulevaste põlvkondade ees. Kuidas kokkuvõttes käituda - on poliitiline otsus. Igal poliitilisel otsusel on nii pooldajaid kui vastaseid. Poliitiliste otsuste põhjal arenevad välja uued majandussektorid, kliimamuutuste vähendamiseks majanduslike vastumeetmete otsimise puhul näiteks emissioonikaubandus. Meile võib see meeldida või mitte meeldida, võime sellest kirjutada ja emotsioonitseda lõpmatuseni.

Jah, ka mulle isiklikult tundub Al Gore’i meetod - rakendada oma populaarsus ärivankri ette - ahne ja läbinähtav. Samal ajal propageeritakse nn rohelist äri kui perspektiivset tulevikusektorit, paljudes riikides toimuvad juba mõnda aega vastavad ärikoolitused.

Täpselt samasugune lugu on tuumajaama rajamisega - see on kokkuvõttes poliitiline otsus. Olin doktorant Stockholmi tehnikaülikoolis ning mäletan selgelt teledebatti aastast 1998: Rootsi tuumajaamad on vaja sulgeda. Kui keegi julges arvata, et ehk võiks hoopis investeerida Venemaa ohtlike RBMK-tüüpi tuumajaamade sulgemisse, mis kujutasid ja kujutavad siiani suuremat ohtu, siis oli vastus - ei, selle sammuga näitame me Venemaale eeskuju.

Tehti sulgemisplaan ning Barsebäcki tuumajaama üks reaktoreid ka suleti. Kuniks rootslastele sai ilmsiks, et kliimamuutused ja kasvav energiavajadus põhjustavad ajukäärudes suuremat stressi kui tuumajaamad. Isegi Forsmarki tuumajaamas 2006. aasta juulis toimunud intsident, kus suurõnnetus oli väga lähedal, ei suutnud kaalukausse järjekordselt teistpidi raskemaks muuta.

Inimesi on maailmas nii palju ning nende vajadused on nii suured, et ideaalseid lahendusi ei ole ega saagi kogu inimkonna eksisteerimise vältel kunagi olema. Inimese mõju looduskeskkonnale järjest suureneb. Kuidas täpselt, näitab ajalugu. Kui Paul Hermann Müllerile anti 1948. aastal DDT avastamise eest Nobeli preemia, siis ei uskunud veel keegi, et tegemist on väga tugeva keskkonnamürgiga, mille kasutamine hiljem keelustatakse. Kas me praegu teeme õigeid otsuseid, selgub alles aastakümnete ja -sadade pärast.

Ka tuumaenergia kasutamise suhtes on erinevad riigid eri meelel, see ei ole kindlasti mitte ideaalne lahendus. Eriti suured on lahkarvamused tuumaenergia kasutamise osas Euroopas. Tahame olla Põhjamaade arendusruumis. Soome rajab uusi tuumajaamu, Rootsi on loobumas tuumajaamade sulgemisprogrammist, Norral pole põhjust muretsemiseks - skäärides on kõrgustevahed nii suured ja sademeid nii palju, et sisuliselt kogu vajaminev elektrienergia saadakse sademeteveest, ning Taani on end kuulutanud tuumavabaks tsooniks. Veebisaidi www.energy.eu andmetel on 1 kilovati elektrienergia hind kodutarbijatele Eestis 8.66, Soomes 11.7 ja Taanis 27.7 eurosenti. Arvestamata jättes selle, kui suur on keskmine palk, siis - Euroopa Liidus on Eestist odavam elekter vaid Bulgaarias ning kõige kallim ongi Taanis.

Kuigi tuumajaamadega kaasnevad õnnetuste riskid on minimaalsed, pole need kunagi olematud. Austerlased otsustasid USAs Three Mile Islandis 1979. aastal toimunud õnnetuse järel vastvalminud Zwentendorfi tuumajaam avamata jätta.

Samas oli 2008. aasta jaanuaris ehitamisjärgus 34 tuumareaktorit koguvõimsusega 27798 megavatti, neist 7 Venemaal, 6 Indias, 5 Hiinas, 2 Kanadas, Jaapanis ja Lõuna-Koreas. Oma esimest tuumareaktorit elektrienergia tootmiseks ehitab Iraan. Kindlalt on planeeritud ehitada veel 93 reaktorit koguvõimsusega 100595 megavatti ning tehtud ettepanekud 222 reaktori ehitamiseks koguvõimsusega 193095 megavatti.

Suurimaid pingutusi tuumaenergeetika arendamises teeb Hiina (30 planeeritud, ettepanekud veel 86 ehitamiseks), plaanid on suured ka Indias (vastavalt 10 ja 9), Jaapanis (11 ja 1), Venemaal (8 ja 20), USA-s (7 ja 25), Ukrainas (2 ja 20) ja Lõuna-Aafrika Vabariigis (1 ja 24). Uuteks tuumaenergeetikat kasutavateks riikideks on kindlalt plaaninud saada Valgevene, Indoneesia ja Põhja-Korea, kavad on olemas Bangladeshis, Egiptuses, Tais, Türgis ja Vietnamis.

Tore oleks öelda, et Eesti panustab odavatele ja kindlatele taastuvenergia allikatele. Kui tuuleenergiat saaks odavalt ja omal maal akumuleerida, võiksime tagada energiajulgeoleku ainult selle baasil. Olen juba mitmeid kordi kirjutanud sellest, et suure osa transpordisektorist saab Eestis üle viia akumuleeritud tuuleenergia kasutamisele, nagu taanlased juba õige pea teevadki. Teine küsimus, mille kallal tasub kohalikul tasandil töötada, on energiatõhus ehitus - sellega tegelev labor Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudis juba töötab. Need on kaks kindlat ja ratsionaalset asja, mille kallal peaks Eestis üha kasvavas mastaabis tööle hakkama, sest on kahtlemata väga oluline, kuidas me lahendame oma energiajulgeoleku elektrienergia mõttes, aga see saab olema ikkagi poliitiline otsus. Akumuleeritud tuuleenergial töötavad elektriautod ja energiatõhusad ehitised on käegakatsutavad innovaatilised lahendused.

Kirjutis ilmus algselt Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi direktori Erik Puura keskkonnablogis.