Kommentaar: euro näitab just nüüd tugevust

Euro tähistab oma kümnendat sünnipäeva kõige karmimas majanduskliimas oma sünnist alates. USAst Euroopasse pühkinud finantstorm ja tõsise majanduslanguse algus on veeretanud Euroopa teele enneolematud katsumused.

Oma suurima jõuprooviga silmitsi seistes ei tüüri euro aga kaugeltki mitte hukatuse poole, nagu Nobeli preemia laureaat Milton Friedman kümne aasta eest ennustas. Vastupidi, Euroopa Majandus- ja Rahaliit (EMU) näitab neil tormilistel aegadel oma väärtust.

Kahtlejaile peaks meenutama, et euro ise sündis kriisist. Ühisrahale pandi alus vastuseks sõjajärgsetele lainetustele nagu kahekohaline hinnatõus, kõrge töötuse määr ning spekulatiivsed rünnakud naelale, liirile ja prantsuse frangile. Just Euroopa rahandussüsteemi kriis viis euro käibelevõtmiseni 1. jaanuaril 1999.

Kümne lühikese aasta jooksul uuendas euro põhjalikult maailma majanduskeskkonda, tõustes maailma teise valuuta staatusesse ja konkureerides rahvusvahelises kaubanduses ja finantstehingutes dollariga. EMUst on saanud maailma suurim turg, mis aina kasvab. 1. jaanuarist, kui ka Slovakkia euro kasutusele võtab, käibib raha 16 riigis, millel on kokku 329 miljonit kodanikku.

Stabiilsel makromajanduslikul raamistikul rajaneva ja iseseisva keskpanga poolt juhitava rahandusliidu kasu on kaugele näha: eurotsoonis on olnud viimase kümne aasta jooksul valdavalt mõõdukas inflatsioon ja madalad intressimäärad, kaubandus ja investeeringud on kosunud ning finantsturud on kiirelt lõimunud. Mis veel tähtsam, selle aja jooksul on loodud 16 miljonit töökohta, mis ületab isegi USA tulemusi.

Tänane finantskeeris ja majanduslangus tõstavad EMU eeliseid veelgi rohkem esile. Esiteks on euro kõrvaldanud vahetuskursi kõikumised ja spekulatiivsed rünnakud valuutadele, mis oleks praeguse kriisi ajal haavatavamaid majandusi tabada võinud. Stabiilse ja tugeva maailmavaluutana vähendab euro vahetuskursi kõikumisi ka globaalselt.

Teiseks võidab eurotsoon iseseisvast Euroopa Keskpangast, mille kiire tegutsemine likviidsuse taastamisel ja rahanduspoliitika koordineerimisel aitas hiljuti finantskrahhi kõrvale juhtida. Oleks olnud mõeldamatu, et 16 rahvuslikku keskpanka tegutsevad nii kiirelt ja koordineeritult.

Kolmandaks on EMU stabiilsusele suunatud makromajanduslik raamistik valmistanud eurotsooni riike majanduskriisideks paremini ette. Tänu stabiilsus- ja kasvupakti reeglitele saavutas eurotsoon oma parima eelarvepositsiooni 2007. aastal, kui puudujäägid olid 25 aasta väikseimad. See andis nii mõnelegi Euroopa Liidu riigile kriisi ajal manööverdamisruumi.

EMU eelised on niivõrd selged, et nähtav kaotus mitteliikmelisusest on hakanud mitmes riigis ümber kujundama poliitilist debatti euroga liitumise üle.

Muidugi pole euro mingi imeravim, ning tema toimimises on ka tõrkeid esinenud. Üheks pidevas mureks on olnud eurotsooni riikide erinev majanduskasv ja inflatsioon. Ja kuigi erinevused pole suuremad nendest, mida võib näha suuremate majanduste – nagu USA või Saksamaa – sees, võidakse neid kriisi ajal võimendada.

Seda olulisem on veelgi parandada EMU toimimist. See ei tähenda ainuüksi kriisiaegse vastupidavuse suurendamist, vaid tuleb aidata eurotsooni majandustel toime tulla ka pikaaegsemate väljakutsetega, nagu globaliseerumine, rahvastiku vananemine, ressursside piiratus, kliimamuutused.

Võtmeks on siin majanduspoliitika parem koordineerimine ning suurem järelevalve. Liidrid peavad võtma vastutuse, mida ühisraha eeldab. Nad peavad mõistma, millised tagajärjed on rahvuslikul majanduspoliitikal eurotsoonile tervikuna, ning majandusprogramme kooskõlastama.

Siin on suureks sammuks edasi Euroopa valitsusjuhtide detsembris heaks kiidetud majanduse elavdamise kava (European Economic Recovery Plan), initsiatiiv kogu Euroopa Liitu hõlmavaks finantsstiimuliks, mis võrdub 1,5 protsendiga SKPst. Sellele peab nüüd järgnema pingsam eelarveseire, eriti arvestades seda, et rahasüstid, majanduslangus ja pankade päästmise plaanid panevad põntsu riikide rahakotile.

Stabiilsus- ja kasvupakt peab jääma Euroopa Liidu eelarvepoliitika nurgakiviks ning järelevalve ja nõustamine aitab liikmesriikidel taas tasakaalus eelarvete poole liikuda, kui majandus taastub. Vajalik on ka laialdasem üldmajanduslik järelevalve, eriti kuna jooksevkonto puudujäägid on kriisi ajal halvenenud.

Lõpuks peavad eurotsooni riigid rohkem pingutama selle nimel, et leida rahvusvahelistes küsimustes ühised seisukohad. See on ainus võimalus kaitsta EMU majanduslikke huve. Näiteks novembris toimunud rahvusvahelisel tippkohtumisel, kus arutati finantskriisi, oli Euroopa roll mõjusam tänu sellele, et eelnevalt oli ühises positsioonis kokku lepitud. Eurotsooni konsensus võib saada kokkulepete aluseks ka kogu Euroopa Liidus ja maailmas. Nüüd on vaja rajada eurole tõeline rahvusvaheline strateegia.

Copyright: Project Syndicate, 2008