Kommentaar: Euro peab pidu katsumuste künnisel

Esmalt positiivsest. Nagu märkas Financial Times ja euro juubelijutus ka ära märkis, käis viimases James Bondi filmis „Veidi lohutust“ raha maksmine juba mitte enam dollarites, vaid eurodes, sest „dollar pole enam see, mis ta enne oli“. Eurost on saanud finantsmaailmas tugev „teine“ ja arvestatav reservvaluuta, mille osalus maailma valuutareservides on täna 27% (liider on jätkuvalt dollar 63%ga) ning mille ringluses olevate kupüüride väärtus läks 2006. a dollarist mööda. Hiljutises FT/Harris arvamusküsitluses väljendasid paljud eurooplased veendumust, et viie aasta perspektiivis tõuseb euro maailmas dollari asemel tähtsuselt esimeseks. See on selge märk usaldusest ühisvaluuta ja Euroopa Keskpanga vastu. Niisamuti kui seda oli valdava enamuse vastuseis Euroopa suuremates riikides – Saksamaal, Prantsusmaal, Hispaanias ja Itaalias sellele, et ühemõõduline eurosärk seljast heita. See on tänases majanduskriisis hakanud eriti kõvasti pitsitama pillavast laenubuumist toibuvaid ning konkurentsivõimes alla käinud liikmesriike. Hispaanias ja Itaalias oli eurost lahkulöömise vastaseid vastavalt 69% ja 61%.

Majanduskriisis on selgelt välja joonistunud ühisraha kui suure valuutaruumi eelised – markantseimaks näiteks ehk „oma teed“ eelistanud Islandi ja euroga liitunud Iirimaa erinev käekäik. Eurovari on aga ka teisi liikmesriike välisšokkide eest säästnud – ühisrahata oleks investeerimispanga Lehman Brothers kollapsile järgnenud finantskriis tõenäoliselt laienenud ka valuutaturgudele, tekitades pingeid, mis halvimal juhul võinuks Euroopa senise koostöö pilbasteks lüüa. Kriisi tõmbetuules on euro eeliseid uuesti vaagimas Rootsi ja Taani ning teema on üles võetud isegi Suurbritannias, kus majanduskriisist ja valitsuse võlakoormast nõrkev naelsterling noolib euroga pariteedi taset. Rääkimata Ida-Euroopast, kus Läti ja Ungari on juba pidanud IMFilt tuge otsima. Samas võib 1. jaanuaril euroga liituva Slovakkia börsi leida lõppeva aasta üldise „aadrilaskmise“ järel hoopis plussi jäänud börside seast. Vähem oluline pole ka euro poliitiline aspekt, osalemine Euroopa ühise poliitika kujundamisel, mida äsja taas rõhutas Euroopa ühisrinde loomine finants- ja panganduskriisis. Kindlasti ihkaks ühislaua ümber olla näiteks eurobürokraatiat rooskav Rootsi rahandusminister.

Majanduskriis on selgelt välja joonistanud aga ka euroala probleemid. Nii ei tule teise kümnendi algus ühisrahale kergem kui esimese - käibeletuleku järel veeres euro teatavasti nii kiiresti allamäge, et suuremad keskpangad pidid ühisinterventsiooniga languse peatama. Täna kardetakse, et killustunud liit ei pea kriisi painele vastu, sest ühine rahapoliitika ei sobi kõigile ühtmoodi ja mõnedel nõrgematel või suurima võlakoormaga riikidel läheb eriti raskeks. Juba nõuavad turud Kreekale ja Itaaliale laenu andmise eest kõrgemat hinda, ehkki euroala peaks olema üks turg. Ka riigi võimaliku maksejõuetuse vastu kindlustamise hinnad näitavad, et turud ei välista, et Itaalia, Iirimaa või Kreeka ei tule oma võlakohustustega toime või on sunnitud liidust lahkuma. Liidus sees pole enam võimalik end valuuta devalveerimisega majanduslangusest välja aidata, nii võib „valu“ muutuda talumatuks ning ärgitada natsionalistlikke üleskutseid euro eeliseid eitama ja liidust lahkuma. Mis oleks aga selle hind? Kas pole just liitu kuulumine täna neid nõrku riike halvimast hoidnud, mis oleks nad samuti IMFi ukse taha rivistanud nagu Ungari, Islandi ja Läti. Ja kui kogu maailmamajandus mõõnab, ei aita ka devalveerimine eksporti ergutada, küll aga protektsionismi toita.

Euro sünnipäev on süngel ajal. Tulevaks aastaks ennustavad majandusprognoosid mitmes suures euroala riigis ja alal tervikuna SKP langust, mis võib olla sügavaim Teisest maailmasõjast. Ees on ühisraha tõsine tuleproov, kus kindlasti ei ole abiks euroala poliitikute omavaheline nägelemine ega erimeelsused kriisist väljapääsu osas. Eriti Saksamaa on olnud üks tõrksamaid liitujaid Briti-Prantsuse tandemi juhitud peavooluga, kus riiklikke kulutusi paisutades loodetakse majandus kraavist välja saada. Omal ajal Saksamaa eestvedamisel ellu kutsutud stabiilsus- ja kasvupakt käriseb igast õmblusest. Kassandrad kuulutavad juba kogu euroliidu kollapsit, kui majanduslangus kujuneb pikaks ja piinarikkaks. Lagunemise hind oleks aga samuti ränk. Iga kriis ei pruugi siiski tappa, vaid võib ka tugevamaks teha.