Suurimad kaotajad gaasitülis on Ukraina ja Venemaa ise

Nii Venemaa kui Ukraina sõltuvad Euroopa Liidust, mis on Vene gaasi põhiturg. Gazpromile annab see enam kui kaks kolmandikku tuludest, Ukraina riigikassasse aga voolavad selle eest, et 120 miljardit kuupmeetrit Vene gaasi tema territooriumilt läbi voolab, miljardid dollarid transiiditulu.

Mida kauem tüli kestab, seda enam halveneb Ukraina ja Venemaa kui stabiilsete gaasiga varustajate maine. Kui vaidlus ei lõpe, siis on EL sunnitud edaspidi kasutama Moskva ja Kiievi teeneid üha vähem ning see oleks mõlemale majandusele suur hoop.

Tüli tuumaks on Gazpromi soov tõsta Ukrainale tuhande kuupmeetri hinda 179.50 dollarilt 250 dollarile. Gazprom väitis, et subsideerib Ukrainat, kuna Lääne-Euroopa hinnad olid 2008. aastal juba 500 dollarit kuupeetrist. Ukraina riiklik energiafirma Naftogaz vastas, et gaasi hinna selline tõus pole naftahinna languse taustal õigustatud ja et Gazprom maksis Ukraina transiidi ja ladustamise eest madalamat hinda, kui oleks nõudnud Lääne-Euroopa. Seega peaks gaasihinna tõusuga kaasnema ka nende teenuste kallinemine.

See pealtnäha majanduslik konflikt oleks pidanud kahe poole vahel üsna lihtsasti lahendatav. Kuid Venemaa ja Ukraina suhe on poliitiline, isiklik, geostrateegiline ja ülimalt keeruline.

Kui Naftogaz ja Gazprom käituksid kaubanduspartneritena, ei oleks nad hakanud aastavahetusel kriisiläbirääkimisi pidama. Mõlemad teadsid, et leping lõppeb 31. detsembril. Miks siis oodata viimase minutini? Kas Ukraina oli nõuks võtnud ennast maksma panna, sest oli kogunud talveks suured gaasivarud? On see Ukraina sisepoliitiline mäng selle üle, kas järgmised presidendivalimised võidab peaminister Julia Tõmošenko või president Viktor Juštšenko?

Gazprom tunnistab, et läbi Ukraina minevaid gaasitarneid on kõvasti kärbitud, kuid ettevõtte sõnul tehti seda alles pärast seda, kui Ukraina juhtis Venemaa gaasi enda tarbeks kõrvale. See pole võimatu – 1990. ja 2000. aastatest on dokumenteeritud Ukraina poolseid gaasivargusi – kuid kas Naftogazil on oma varude juures tarvis Vene gaasi varastada? Ehk on Gazpromi kärped mõeldud survestama ELi, et too uue Vene-Ukraina leppe läbi suruks? Kui Venemaal õnnestub Ukrainast süüdlane teha, siis võib see nullida Ukraina lootused ELi astuda ja jätta riik Vene mõjuvälja. Näevad ju venelased Ukrainat kui oma riigi ajaloolist osa.

Asja ajab veel segasemaks vahendaja RosUkrenergo, mis näib teenivat suurt kasumit lihtsalt sellega, et tarnib gaasi Venemaalt ja Kesk-Aasiast Ukrainasse. Mõlemad pooled tahavad vahendajast vabaneda – äkki pikendab hoopis too seepärast tüli? Ukraina-Vene energiapoliitika sogastes vetes on raske kurja juurt kindlaks teha.

Selge on aga see, et tüli on saatnud šokilaineid üle Euroopa ning tõstnud energiajulgeoleku ELi poliitika tulipunkti. Kui kahe ebausaldusväärse tootja-tarnija vaidlus lööb hinnad üles ja keerab korterites sooja kinni, siis seda aktsepteerida ei saa.

Venemaa ja Ukraina suhe kõikide ELi liikmesriikidega ähvardab tõsiselt halveneda. Kas siis keegi Gazpromis ei mõelnud sellele, millise sõnumi saadavad nad Ukraina gaasivarustust kärpides eurooplastele? Teha selliseid samme turul, mis annab kaks kolmandikku sinu tuludest, ei ole mõistlik äri, isegi kui see teenib mingit väärastunud poliitilist eesmärki.

Kui Ukraina ja Venemaa oma lähenemist ei muuda, siis peavad eurooplased hakkama oma energiaturge põhjalikult ümber kujundama. Esiteks peab looma võimalused piisavate gaasivarude rajamiseks. Teiseks, EL on juba asunud rakendama plaani Euroopa ühise energiaturu loomiseks. Üle-Euroopaline energiaturg sõltub vähem ühest suurest varustajast, gaasi saab tarnida ka nt Norras, Alžeerias, Liibüas ja Egiptuses asuvate trasside kaudu.

Samuti parandaks gaasivarustust on alternatiivse Nabucco trassi toetamine, mis toob gaasi Kesk-Aasiast Euroopasse Türgi, mitte Venemaa kaudu.

Kolmandaks muudab kriis eriti tähtsaks ELi energiaefektiivsuse ja alternatiivsed kütused, mis lubavad liikmesriikidel gaasitarbimist vähendada. Investeerida võiks taastuvasse tehnoloogiasse, puhtasse söesse ja tuumaenergiasse.

Kui Venemaa ja Ukraina siiski ei soovi saada Euroopa turul varumängijaks, tuleb neil kiiresti vaidlus lahendada ning panna siis paika meetmed, mis tagavad, et selline asi enam ei kordu.

Esiteks peavad nad panema gaasilepete arutamiseks paika efektiivse, läbipaistva ja rahvusvaheliselt monitooritud läbirääkimiste süsteemi.

Teiseks peab transiidisüsteemi rahvusvaheliseks muutuma. Ideaalis peaksid mõlemad riigid nõustuma sellega, et EL võtab lõpuks vastu energiaharta lepingu transiidiprotokolli, mis seaks piiriülestele gaasitarnetele ranged läbipaistvad reeglid, koos sõltumatu tribunali ja surveorganitega. Viimased suudaksid Venemaa ja Ukraina õigusrikkumistele lõpu teha ning sõltumatu rahvusvaheline kontroll võtaks neilt isu katkestustega ähvardada.