Üha madalam ostujõud kammitseb toidutootjat

Üleilmse toidukraami nappuse süvenedes, ja pole põhjust loota, et see vähemalt pikas perspektiivis nõnda ei läheks, jäävad kannatajaks need kodumaa toiduainetööstused, kelle toorainest lõviosa pärineb piiri tagant.

Samas avarduvad nende ettevõtete võimalused, kes kasutavad siinmail toodetavat toorainet ning on ekspordiga suutelised läbi murdma kõikvõimalikud piirid ja piirangud, mis välisturule trügijatele tõkkeks püstitatud. Pelgalt koduturule keskendumine praegu müügikäivet suurendada ei aita, sest ostujõu langus seab toidukraami hinnad tugeva surve alla.

ASi Fazer Eesti turundus- ja müügidirektori Kristjan Kongo sõnul ei jää ülemaailmsest toidukriisist keegi puutumata - tulevad ju toiduvarud samast potist.

"Mõju Eestile avaldub hilinemisega. Seda sellepärast, et Eesti on maailma mõistes väike tegija ning meie tootmine on aastaid orienteeritud peamiselt kohaliku tooraine baasil siseturu nõudluse rahuldamisele," leidis Kongo. "Toidukriis saab alguse pidevalt kasvavast tarbimisest, mis omakorda viib tooraine nappusele. Mida rohkem kasutame imporditud toorainet, seda enam oleme sõltuvad globaalsetest trendidest."

Kongo sõnul mõjutab olukord kindlasti ka Fazeri tootmist, sest tooraine puudus viib selle hinnad üles.

"Pagaritoodete valmistamine eeldab värske toote müümist. Eksport pikemate vahemaade taha nõuaks kogu ärimudeli ümbervaatamist ning ka rohkelt uusi investeeringuid," selgitas ta. "Leivatööstus peab rahuldama ennekõike koduturu nõudluse. Usun, et praegu võidab ettevõte, kes suudab kõige kiiremini reageerida globaalsel turul toimuvatele muutustele."

Kongo rääkis, et sel ajal, kui suur osa riike kannatab näljahäda, toimub rikastes riikides endiselt toidu raiskamine.

"Toidukriisi leevendamiseks peavad kõik mõtlema, kuidas toitu vähem raisku lasta," nentis ta. "See puudutab ka tootmises kasutatavat toorainet, eriti, kui see tuleb üha kallimalt kätte."

Maidla Sillaotsa talu peremees Aavo Mitt ütles, et kriisist tulenev hindade muutus jätab ettevõtte müügikäibesse igal juhul jälje ning pigem on see negatiivne.

"Ostujõuline turg asub niikuinii arenenud maades. Arengumaad ei ole ostujõulised, mistõttu pole sinna mõtet ka eksportida," tunnistas Mitt.

Läinud aastal langesid isegi Euroopas vilja ja piima hinnad Miti hinnangul ebanormaalselt madalale. "Selle on põhjustanud vahendajad, kes võtavad põllumeestelt mitu nahka," kinnitas ta. "Tootmiseks vajalikud sisendid - küte, väetis, kemikaalid ja põldude eest makstav rent Harjumaal on üksjagu kallinenud. Seega on tõusnud toodangu omahind. See omahinna tõus neelab aga kogu kasumi."

Mitt lisas, et Eestimaa põllumehed on oma Euroopa ametivendade kõrval toetuste saamises ebavõrdses seisus. Tema arvates vajab kodumaa tootja eksporditugesid, et müüa oma toodangut kas siis Euroopasse või kolmandatesse riikidesse.

Lepiku Lihatööstuse ees seisvatest muredest on juhatuse esimehe Sulo Lepiku sõnul kõige tõsisem üha kallinev tooraine.

"Hindu tõsta ei saa, sest rahval ei ole ostujõudu," tõdes ta. "Ekspordi osas on meil sidemed Rootsi ja Taaniga ning kaupa me sinna ka saadame, aga raskused toorainega seavad kogu tootmisele, sh ka ekspordile piiri."

Leian, et praeguse aja suurimaks kitsaskohaks on nõudluse vähenemine. Ekspordivõimalused on praegu väga kehvad ning hinnalanguse tõttu on ka surve tootjatele äärmiselt suur. Tarbijate usk on oluliselt nõrgenenud, palju on ebakindlust.

Olukorra parandamiseks peaksid tootjad kindlasti leidma võimalikult palju uusi turge ning selgitama välja võimalusi, et toidukaubad, mida meil ei õnnestu kuigi edukalt müüa, saaksid eksporditud.