Kommentaar: mida täna külvame, seda hakkame ise lõikama

Näiteks suuremate pankade pankrotistumise puhul on selge, et ettevõtete vereringe tuleb tagada, nende kokkukukkumine läheks tervikuna ühiskonnale väga kalliks maksma. Seda ohtu Eestis pole, mis aga ei tähenda, et majanduse rahastamine toimib tõrgeteta.

Pankade päästmiseks on olemas rida lahendusi maailmast alates 1930. aastate globaalsest kriisist kuni 1990. aastate alguse Soome-Rootsi lama'ni, mida saab analüüsida ja mille head ja halvad küljed on enam-vähem teada. Riigid on ka nüüdses kriisis esialgsed sammud astunud, kuid järeldusi on vara teha.

Üks halvemaid võimalusi oleks laenuportfelli riskantseima osa ülevõtmine ning püüd turgutada ka neid ettevõtteid, mis ise ei suuda efektiivselt tegutseda, nagu tehti nt Jaapanis. Pankade portfelli või selle mõne osa ülevõtmine pole Eestiski hea mõte ega võimalikki. Mõne suurema panga pankrotistumine Eestis on siiski ülimalt ebatõenäoline. Samas valitseb laenuturul teadmatus ning see ei tööta nii, nagu võiks.

Pankade laenupoliitika on märkimisväärselt konservatiivsem. Nii ettevõtjatelt saadud info kui ka KredExi kogemuse põhjal võib väita, et isegi projektid, kus on üsna kindlad rahavood ja head tagatised, ei pruugi enam raha saada või seatakse selleks kohati ebamõistlikke lisatingimusi. Nt soovitakse lisaks muudele tagatistele märkimisväärse osa laenu seadmist deposiiti, mis tõstab raha hinda veelgi.

Lisaks senisest kõrgematele intressi- ja omafinantseeringumääradele ning tagatiste ja tuluprognooside konservatiivsemale hindamisele on tihti probleemiks oluliselt lühemate laenutähtaegade pakkumine või käibelaenude ja arvelduskrediitide pikendamisest keeldumine. Eriti kehtib see nõrga väljavaatega ja siseturule suunatud tegevusaladel, nagu ehitus- ja puidusektor. Samuti on laenutaotlustele vastuste saamine muutunud märgatavalt aeganõudvamaks. Pankadelt pole seni õnnestunud saada ka ühest seisukohta, kas üldse ja kui, siis millist tuge riik võiks pakkuda.

Loomulikult ei saa väita, et pangad on laenude andmise mingit liiki ettevõtetele lõpetanud. Teisalt on ilmselge, et rahastamine on keeruline. Eelnev annab aimu sellest, et pankadel puudub tegelikult selgus edasises krediidipoliitikas. On ilmne, et raha on vähe ning lähitulevikus selle hulk ei kasva, pigem kahaneb veelgi ning siit tuleb ka konservatiivsus ettevõtete hindamisel.

Tõsiasi on, et käibemaksu laekumine jäi detsembris enam kui 30% alla aastatagusele laekumisele. Samas oli üks selge märk tarbimise vähenemisest jaekaubanduses juba enne jõule alanud suured allahindluskampaaniad. Töötuse määra kasv on küll suur, kuid tingituna väga madalast algtasemest jääb kogumäär esialgu siiski mõõdukaks. Samas ütlesid paljud ettevõtjad juba mullu, et töötajaid plaanitakse olulisel määral koondada. Näiteid ettevõtete kohta kuuleme uudistest juba iga päev.

Olukorra muutumisest on märgid varakult õhus, kuid alati ei osata neid lugeda. Andmete kogumine võtab aega, sestap kipub statistika olema rohkem tagantjärele tarkus, viletsate näitajate ilmnemisel on selge, et jäädi taas hiljaks. Paraku otsitakse valede otsuste vastuvõtmise hirmus pigem põhjendusi mitte millegi tegemiseks.

Kriitilise tähtsusega aeg on käes. Ebakindlus ja teadmatus rahastamisvõimaluste suhtes paneb ettevõtteid ellujäämisele keskenduma. Nii mõnedki eksportijad otsustatavad, kas tõmbuda mõnelt turult tagasi ja piirduda miinimumprogrammiga. Sel viisil loobutakse aga ka võimalustest tulevikus.

Sageli kiputakse uskuma analüütikute prognoose kui reaalseid stsenaariume. Nt ennustasid maailma juhtivad analüütikud 1990. aastatel märkimisväärsesse majanduslangusesse sattunud riikidele keskmiselt nullkasvu. Prognoosid muutusid küll negatiivsemaks, ent tegelikku langust ikkagi alahinnati. Ka viimase aja prognoosid lähevad järjest negatiivsemaks, kuid tegelikkus kipub hullem olema. Analüüsid annavad aimu tegurite mõjust ja seostest nende vahel, kuid järeldustes eeldatakse majandusnäitajate mõõdukaid muutusi. Erakorraliste asjaolude või väga suurte muutuste ilmnemisega ei arvestata.

Prognoosidest ei tohi lõplikke vastuseid otsida, vaid pigem püüda aimata, millised asjaolud võivad lähiajal mõju avaldada. Alati peab valmis olema halvemaks, kui esialgu paistab. Või ka paremaks, aga sellega on enamasti lihtsam hakkama saada.

Oodatust kehvemaks arenguks tuleb võimalikud lahendused läbi töötada. Ettevõtete seas kogub populaarsust mitme erineva stsenaariumi planeerimine, üritatakse leida tegurid, mis võivad nende tegevust oluliselt mõjutada ning mida nende avaldudes teha tuleks. Nt Royal Dutch/Shell on niiviisi toiminud juba aastakümneid, omal ajal oli tal stsenaarium ka NSV Liidu kokkuvarisemise puhuks ja hinnati selle võimalikku mõju kütuseärile.

Ka riigid kasutavad sama metoodikat, nt Iirimaa, Singapur. Asja mõte on selles, et juba ette töötatakse välja lahendusi, mis ühe või teise olukorra puhul kiirelt kasutusele võetakse. Meil on pahatihti ainsaks tegevuskavaks arvamus, et läheb nii, nagu enam-vähem peaks minema. Lahendusi hakatakse otsima alles siis, kui jama on käes.

On selge, et tõmmelda ei tasu. Teisalt pole mõistlik oodata olukorra halvenemist ja hakata alles siis lahenduste peale mõtlema. Ka päästeamet ei oota õnnetust, vaid eri osapoolte koostööd treenitakse pidevalt. Kui meil on hulk vähemalt teoreetiliselt läbi mõeldud lahendusi, siis on neid oluliselt lihtsam rakendada. Statistika puudumine tegevusetuse põhjenduseks ei sobi.

Riigi jõulisem sekkumine on poliitiline otsus. Ettevalmistamisel on mitu võimalust, kuidas riik võiks finantssektori probleemide ülekandumist reaalmajandusse pehmendada. Et neist ka parimad lahendused saaksid, peame ise kaasa mõtlema ja ütlema oma arvamuse.