Puidule tasub senisest rohkem väärtust anda

Eesti Metsatööstuse Liidu asedirektor Märt Riistopi sõnul on liikumine suurema lisaväärtuse andmise poole toimunud meie ettevõtetes kogu aeg.

"Asi algas metsast ja alguses saadeti raiutud materjal peaaegu valimatult piiri taha," räägib ta. "Et saadud raha investeeriti saeveskitesse, siis pelgalt saepalgi eksport lõppes siiski suhteliselt kiiresti."

Kui töö saeveskites hoo sisse sai, hankisid nood endale näiteks höövelliini ja hakkasid eksportima juba hööveldatud puitu, mis kujutab endast juba üsna tõsiseltvõetavat materjalile lisandväärtuse andmist.

"Lisaväärtusega on ka näiteks sõrmjätkatud materjal," ütleb Riistop. "Sõrmjätkamise puhul lõigatakse saematerjalist välja oksakohad ja muud defektid ning liimitakse tükid sõrmtapi abil jälle kokku. Saadakse materjal, mis on sobiv näiteks aknaraamide ja profiilliistude valmistamiseks."

Sellise materjali hind on küll mitu korda kõrgem tavalisest höövelpuidust, ent ka kvaliteet on parem.

Lisaväärtuse andmiseks on Märt Riistopi sõnul palju variante, põhimõtteliselt püüdleb selle poole kogu puidutööstus. Võib valmistada näiteks lihtsalt akna- või ukselenke ja raame, aga võib neid ka viimistleda, klaasida ja lõppeks ka tellimuspõhiselt toota.

"Puidu vääristamine on Eestis hästi arenenud. Seda iseloomustab saematerjali näivtarbimine on meil jõudnud 1,4 kuupmeetrini inimese kohta," märgib ta. "See peaks olema maailma kõrgeim näitaja, Soomes ulatus näivtarbimine parematel aastatel näiteks 1,1-ni."

Palkmajasid valmistava OÜ Hobbiton tegevjuhi Andrus Prangli sõnul on kõige suurem puidutööstusharu praegu saematerjali tootmine. "Aga pelgalt laudade saagimisega puidule palju väärtust juurde ei anna," leiab ta. "Palkmajade ja puitsõrestikmajade tootmine on Eestile üks kasulik tööstusvaldkond - Eesti Puitmajaliidu andmetel oli meie puitmajatootjate kogukäive 2007. aastal 3,4 miljardit krooni, millest 70% moodustas eksport."

Prangli selgitab, et enamik neist ettevõtteist paiknevad maapiirkodades üle Eesti, kolmandik neist on väikesed kuni 15 töötajaga firmad, mis annavad üle Eesti tööd umbes 3500 inimesele.

"Paraku on puitmajade tootmine avalikkuses suhteliselt vähe tuntud - võib-olla seepärast, et nende ettevõtete toodang müüakse põhiliselt Eestist välja," mõtiskleb ta. "See n-ö vähene teadlikkus väljendub ka riigiasutuste suhtumises. Eesti Puitmajaliit on palunud RMK-l, majandusministeeriumil ja regionaalministril töötada välja erikokkulepped RMK-lt palgimaterjali tarneks, aga ettepanekud on seni lihtsalt kõrvale lükatud."

Prangli sõnul moodustab selliste majatootjate kuludest olulise osa palgimaterjal, siiani aga on väiketootjatel tunduvalt kehvem võimalus kui suurtes mahtudes tootvatel saekaatritel toormaterjali hea hinnaga sisse osta.

"On vaja poliitilist tahet väiketootmise soodustamiseks," nendib ta. "Ennekõike on vaja riigil defineerida poliitiline tahe ja eesmärk ning siis astuda tootjatega dialoogi."

Andrus Prangli märgib, et puitmajade kui tervisliku eluaseme populaarsus maailmas kasvab. Sestap oleks sääraste väikeste puidufirmade riiklikul tasemel toetamine tema hinnangul loogiline samm, mis aitaks kaasa Eesti traditsioonilise puidutööstuse arengule, tõhustaks eksporti ja ühtlasi aitaks kaasa regionaalsele tasakaalustatusele.

Puidust mänguasjade tootmisega tegeleva FIE Peeter Seene arvates tuleks puidule lisaväärtuse andmiseks sellest midagi reaalselt valmistada, mitte materjali üksnes palgina maha müüa.

"Minul on äriidee mänguasjade valmistamise näol ning seda olen juba pikemat aega ka rakendanud," kinnitab Seene. "Asju tulekski rohkem teha ja otsida erinevaid turgusid. Olen tähele pannud, et mõnikord tulevad Eestis toodetud puitesemed ringiga näiteks Saksamaa kaudu siia tagasi - see on minu meelest natuke kummaline."