Kärpimine ei aita majandust

Valitsus on meediale edukalt suutnud selgeks teha, et kui eelarvet ei kärbita, siis ootab Eestit katastroof.

Kinnitaakse, et euro kasutuselevõtt viibib, reservid lõppevad ja peame minema IMFilt laenu võtma, misjuhul IMF võtab meie riigi juhtimise üle. Riik ei suuda enam välja maksta pensione, politseinike, päästetöötajate, õpetajate ja teiste palkasid. Tagatipuks õhutatakse devalvatsioonipaanikat - juhul kui kärpeid ära ei tehta, läheb ka kroon.

Mitte keegi ei vaata neid argumente kriitiliselt. Esiteks - kes ütles, et euro Eesti majandust oluliselt elavdaks? Kas valuuta, milles me arveldame, muudab meie majanduse üleöö konkurentsivõimelisemaks?

Teiseks - kust üldse tuleb jutt reservide kohe-kohe läbi põlemisest? Detsembri keskpaigas Eestit külastanud IMFi delegatsiooni juht Franciszek Rozwadowski rõhutas intervjuus: "Eestil on piisavad reservid, millega kaks-kolm aastat vastu pidada." Ka IMF peab oluliseks eelarvedefitsiidi vähendamist, kuid sama mõistlikuks ka kulutuste osalist katmist laenu abil. "Miks mitte," ütles selle peale Rozwadowski.

Huvitaval kombel on just IMFi demoniseerima asutud. Koalitsioonierakonna IRL liider Mart Laar ütleb otsesõnu, et "valusaid kärpeid" tehakse ainult selleks, et pääseda IMFi käest.

Mis see IMF meile kurja teinud on? Kas IMFi laen Lätile pole mitte viimasel hetkel tulnud abi, mis hoiab meie lõunanaabreid kokkukukkumise eest - või on õigus Laaril, kelle hinnangul Läti on IMFilt laenu võttes sisuliselt loobunud oma suveräänsusest?

Arvan, et see kõik on kattevari õigustamaks seda, et valitsus läheneb kogu kriisile valest otsast. Väiksema defitsiidi poole püüdlemine on õige eesmärk, kuid pensionäride, lastega perede, vähekindlustatute ja teiste haavatavate ühiskonnagruppide sakutamine ei aita Eesti majandust uuele tõusule.

Kärpimine ei kasvata majandust. See, et Eesti valitsus on praegu meeskondlikult keskendunud eelarvekärbete paketi koostamisele, tähendab, et keegi ei tegele absoluutselt sellega, millega praegu peaks tegema.

Juhitakse tähelepanu kõrvale peamiselt - Reformierakonna ja IRLi poliitika fundamentaalselt kokkukukkumiselt. Eestis on lähtutud Margaret Thatcherist, kuid mööda vaadatud sellest, millega thatcherism Inglismaal lõppes. Korraks ülespoole vedama hakanud majandus ning 1980. aastate inglise nn "majandusime" lõppes langusega juba 1990. aastate alguses. Thatcheri Inglismaal teenisid üksikud tohutuid varandusi, kihistumine kasvas. Korraks paranemise märke näidanud majandus ei osutunud jätkusuutlikuks.

Sama lugu juhtus Eestis - 1990. aastate buumile järgnes kukkumine, millest meid vedas korraks välja kergesti kättesaadav laenuraha. Samal ajal venisid Eestis juba möödunud kümnendil suureks lõhed rikaste ja vaeste vahel ning see suund ei andnud järele ka uuel kümnendil, kuigi keskklass tundis end tänu lihtsatele laenudele rikkamana.

Lühikeses perspektiivis on mõnevõrra tulemuslikud need kärped, mida saab teha ühiskondlikku sidusust oluliselt lõhkumata. Samas on vaja kiiresti nihutada tulipunkt nende meetmete väljatöötamisele, mis aitaksid Eesti majandust jätkusuutlikult elavdada.

Tuleb otsustada, kuhu me investeerime ja kust me selleks vahendeid leiame. Pikemas perspektiivis on aga oluline muuta põhimõtteliselt kurssi ja seada sihiks jätkusuutlik areng, kus eri ühiskonnagruppide huve arvestataks võrdselt.