Metsaserva peitunud puithoone

Nendel, kellel asja Tallinnasse või sealt välja mööda Viljandi maanteed, on ehk silma jäänud uued eramud, mis end neli-viis kilomeetrit linnapiirist mõnusasti männimetsa alla sättinud.

Selles piirkonnas, ühe lühikese tupiktänava lõpus on omale kodu püstitanud ka arhitekt Karmo Tõra. Nagu ta isegi pärast jutu sees mainib, ei paista maja just eriti kaugele - männitõrvase puitvoodriga hoone otsekui sulandub metsaserva kõrgete puude vahele.

Puidust väravad, mille vahelt õuele pääseb, levitavad veel värskelt tõrvalõhna - nagu lapsepõlves, kui plastikud olid veel kauge tulevik ja puusuuski, mida hellitavalt pütilaudadeks kutsuti, kodus ikka aeg-ajalt tõrvata oli vaja.

"Eks sellest majast ole tänu konkursivõidule tänaseks üksjagu kirjutatud ka, ehk nüüd hakkab lõpuks aitama," naeris Karmo. "Aga väravat sai tõesti värskelt, nii aastavahetuse paiku tõrvaga uuesti üle võõbatud."

Kaks poolringikujulist hoonet, elumaja ja saun, on sätitud krundile nii, et siseneja poole on jäetud puidune ja väheste akendega väliskumerus, samas suured aknad teise korruse terrassil on suunanud oma vaate mitte naaberkrundile, vaid metsa poole.

"Eks sellest krundi asukohast ja siin paiknevatest puudest tingituna hakkas loomeprotsessi käigus kujunema hoonete praegune kuju," rääkis Karmo. "Kuigi alguses sai paberile paar sellist varianti, mis praegusega võrreldes ikka vägagi kandilised välja nägid."

Üheks oluliseks pidepunktiks said majaomaniku jutu järgi ka kaks mändi, mis on kasvama jäetud hoone poolringikujulisse siseõue. Või oleks õigem öelda, et maja on ehituse käigus kasvanud ise ümber mändide. Mine sa tea.

Suure arendushooaja järsk lõppemine tekitab Karmo sõnul ka lootust, et kõrvalkrundile keegi ilmselt niipea ehitama ei kipu. "Seda enam on usku, et krundi teist külge piiravat ja riigile kuuluvat metsa vähemalt uute kruntide tarbeks ühel heal päeval maha ei võeta, kui just lageraiet ei plaanis pole."

Hoone valmimiseks kulus paar kuud üle aasta. "Esimese maja peal toimetanud firmaga oli lepingusse kirja pandud tähtajaks üheksa kuud. Vaatamata suurele buumile ehituses ja rohketele tööpakkumistele, suutis see firma siiski pankrotti minna," meenutab Karmo. Uue ehitaja leidmisega venis ka tähtaeg kavandatust pikemaks.

Hooned ise on läbivalt puidused, vaid elumaja vahelaed on segu betooni ja puidu tugevdatud koostööst. "Ainult puitkonstruktsioon tundus mulle pisut vedelana," rääkis Karmo. "Majale vajaliku tugevuse või siis jäikuse andmiseks saigi vahelagedes betooni kasutatud."

Samuti annavad tema meelest hoone ümarad vormid ruumidele erilise voolavuse. "Kuigi esimese korruse elutuba on avatud, tekib siingi tänu köögi ja sööginurga pisukesele eraldatusele privaatseid alasid, mis võimaldava näiteks suurema seltskonna puhul end teistest pisut eraldada, samas kaotamata nendega sidet," arvas Karmo.

Maja keskelt lähtuvad puittalad tekitavad välisseina poole liikudes omanäolised sektorid, otsekui tordiviilud. "Vaatamata rohkele puidukasutusele, ei saa nuriseda selle üle, puit kui suhteliselt tundlik materjal siin majas väga mänguhimuline oleks olnud. Vähemalt pole ükski tala end kaardu ega kõveraks kiskunud," arvas Karmo kokkuvõtteks. Tulemust vaadates võib sellega ka igati nõus olla.

Maja soojuspumbaga on Karmo igati rahul. Tagantjärele möönis ta, et kõrghaljastusega krundil see just parim lahendus pole.

"Proovisime soojuspumba maakollektorit paigaldada nii, et puud ei kannataks, aga ikka tuli mitu maha võtta," rääkis ta. "Pealegi oli kraavi saadetud kaevama suur ekskavaator, mis manööverdades suutis enamikule puudele märgi külge jätte."

Naaber kaevas minikopaga ja vahel käisitsi, aga ikka ei suutnud kõiki puid säilitada.

Karmo sõnul on arhitektil endale projekteerida vaevalisem kui tellijale.

"Tellija annab sulle lähtepunktid ette, samas saab temalt ka töö käigus tagasisidet õnnestumiste ja vajalike muutuste kohta. Ise tehes tead küll üpris täpselt, mida tahad, aga pole kedagi, kes ütleks, et need lahendused ikka kõige sobilikumad on."