Veermäe: me ei lähe kirvega lööma

Järgneb intervjuu maksu ja tolliameti kontrolliosakonna juhataja Egon Veermäega.

Kui paljud ettevõtted ja kui suures mahus eelmisel aastal aktsiakapitali vähendasid?

Juba 2006. aastal, kui tuli idee see maksustamise säte seadusesse sisse kirjutada, muutus aktsiakapitali vähendamine aktiivsemaks. Eelmise aasta lõpus me vaatasime läbi 200 äriühingut ja 93 puhul jäid meil küsimused õhku. Raha, mis ettevõtetest välja läks, oli üle 1,4 miljardi krooni. Esimesed seitse kontrolli on tänaseks juba alanud, rahalises mõttes on need suured ettevõtted. Seda võib juba praegu öelda, et paaril juhul me näeme, et raha välja võtmine on selgelt dividendide varjatud väljamaksmine. Aktisakapitali jaotamise taha on sellistel juhtudel peidetud kasumi jaotamine.

Millistest juhtudest me räägime?

On näiteks sellised juhud, kus on kolm aktsionäri. Äriühing ostab ühelt aktsionärilt aktsiad ära ning tühistab äraostetud aktsiad ja allesjäänud aktsionäride osaluse protsent äriühingus tänu selle tõuseb. Nüüd tekib küsimus – kelle huvides äriühing töötab, kas aktsionäri või juriidilise isiku huvides? Äriühing ei saa teenida aktsionäri huve, ta peab teenima eelkõige enda huvi. Ja kui nüüd tekkinud kasum makstakse välja, tuleb vaadata, kas tegemist on dividendidega või näiteks ettevõtlusega mitteseotud kuluga või siis millegi kolmandaga.

Alati tuleb hinnata, miks seda tehtud on? Mis on tehingu sisu? Kõige lihtsamalt saab sellele küsimusele vastata maksumaksja ise küsides enda käest – kas ma oleksin teinud selle tehingu, kui ma ei oleks selle tulemusena mingit maksueelist saanud? Kui ta hindab asjaolusid ja ei teeks tehingut kujul, mis väldib maksukohustust, on meie jaoks selge, et rakendub maksukorralduse seaduse paragrahv 84, kus on sätestatud majandusliku sisu järgi maksustamine.

Nii et kõik need ettevõtted, kes on aktsiakapitali vähendamise käigus mingil kujul maksueelise saanud, võivad oodata maksuhalduri külaskäiku?

Maksuhaldur ei lähe kindlasti maksustama neid juhtumeid, millel on konkreetne loogiline põhjendatus, majanduslik sisu, mis kannab ka mingit eesmärki. Kui eesmärk päädib ainult sellega, et on tehtud väljamakseid kas dividendide või millegi muu näol, ja eesmärgiks on maksukohustuse vältimine, tekivad meil kindlasti küsimused.

Need menetlused ei saa olema lihtsad, need on väga pikale venivad juba protseduuriliselt. Me pöördume ettevõtte poole, palume esitada dokumente. Me räägime siin suurematest ettevõtetest, kus ka summad on suured ning kasutatakse ka palju nõustamisteenuseid. Eks vastuste ja dokumentide saamine on vaevaline, seda on meie praktika näidanud. Me ei taha ka ise midagi teha kiirustades – kõiki asjaolusid tuleb hinnata ja kaaluda.

Millised on need skeemid, mis tekitavad maksuhalduris mõtte, et tegemist võib olla maksudest mööda hiilimisega?

Väga raske on vastata. Esmase kontrolli käigus peab saama selgeks, mida me täpselt ettevõtte käest peame küsima ning hindame kontrollide põhjal ka oma edasisi tegevusi. Kui me näeme, et risk on olemas, siis lähme edasi. Võivad tulla välja uued ja uued skeemid ja neid kõiki tuleb välja põhjalikult uurida. Kindlasti on ju ettevõtet keegi nõustanud ja seal tekib omakorda küsimusi, miks just selliselt on nõustatud. Nüansse on tõesti väga palju.

Pole ju välistatud, et osa nendest juhtumistest jõuavad kohtusse?

Kindlasti. Praegu uuritava seitsme ettevõtte puhul on paar neist väga selged, kus maksustamise koht on olemas. Mõned kohad on jällegi vaieldavad. Kui näeme, et tehingul on konkreetne sisu ja sellega kaasneb maksukohustuse vältimine, aga see ei ole siiski peamine ja ainuke eesmärk, siis maksuhaldur ei saa seda maksustada.

Maksuhalduri ülesanne on tagada ühetaoline maksustamine. Need maksumaksjad, kes makse maksnud, tunnevad end ebavõrdselt kohelduna – miks mina pean riigikassasse makse maksma, kui kõrval on keegi midagi selle vältimiseks välja „nuputanud“?

Et kapitali vähendamise puhul probleemid on, sellele viitasid maksumaksjad ise. Mõned tulid ise meie juurde ja küsisid eelotsustust – kas me võime nii käituda? Oli üks juhtum, kus me nägime kuritarvitamist. Sellest omakorda tekkis küsimus, kas seda on ka laiemalt kasutatud. Selle tuginedes otsustasimegi, et sel aastal aktsiakapitali vähendamiste uurimisele ressursse suuname. Poole aasta pärast saame juba rääkida, kui palju on selliseid juhtumeid olnud, kus maksuhaldur täiendava maksu määrab ja kui suured on olnud eelarvesse laekumata jäänud summad.

Ma ei välista, et maksuhalduril tulevad kohtuvaidlused. Ideaalne seadus oleks muidugi selline, et kõik loevad ja saavad ühtemoodi aru, aga see ei ole mitte kunagi nii ja ei saagi kunagi olema. Kui vaadata vaidlusi ja nende arvu, mida maksuhaldur peab ja küsida, millest see tuleneb, siis küsimus ongi selles, kas see seadusenorm on piisavalt hea, kui seda on võimalik erinevalt tõlgendada. Mõnikord ongi vajalik kohtusse minna, et kujundada selge praktika, mis loob selgust maksude administreerimisel. Siis on tagatud ühtne arusaam maksuhalduri ja maksumaksja jaoks.

Kui palju kasutatakse eelotsuste küsimist?

Seda ma soovitaksin kindlasti julgemalt teha. Kui pöörduda eelnevalt maksuhalduri poole, on see väga selge võimalus oma riskid maandada. Me saame üle vaadata nö kogu paketi ja anda oma hinnangu. See otsus on maksuhaldurile siduv, seda muuta enam ei saa. Suuremahuliste tehingute puhul on see riskide maandamiseks kindlasti mõistlik. Euroopa riikides on eelotsuse küsimine normaalne käitumistava. Meil on see praktika veel natuke noor, aasta jooksul oleme teinud ehk paarkümmend otsust. Aga küll see juurdub ka meil, sest hiljem tagant järele asju selgeks saada on juba keerulisem.

Maksuamet soovitab ettevõtetel kontrolli ennetavalt oma tehingud ise üle vaadata ja vajadusel deklaratsioonidesse parandused teha.

Kui raha on välja võetud, tuleb maksumaksjal kriitiliselt üle vaadata, et millega siis tegemist ikkagi on. Kui tegemist on näiteks dividendidega, tuleb vaadata, kuidas dividende maksustatakse ja vastavale TSD reale parandus teha.

Ma ise ei usu, et maksumaksjad tormavad neid parandusi tegema, pigem ikka oodatakse ära, kui maksuhaldur nendeni jõuab. Meie strateegia on isikut teavitada võimalikust probleemist ja pakume kõigile võimaluse viga ära parandada. Maksumaksja peaks ka arvestama, et me ei räägi väikestest summadest. Ja kui me näiteks sel aastal ei jõua konkreetse ettevõtteni, on meil võimalik seda kontrollida kolm aastat. Kui on tahtlik rikkumine, siis kuni kuus aastat. Maksumaksjal tuleb ka neid riske hinnata.

Ütlesite, et kapitali vähendamise uurimised on väga keerulised. Võib oletada, et maksuameti ressursi kulu võrreldes võimaliku tulemusega, mis kajastub täiendavate maksudena riigieelarves, on ebaproportsionaalselt suur.

Maksuhaldur teeb olulisi pingutusi ka selles osas, et minna üle kulu-tulupõhisele arvestusele – kui me kulutame mingi probleemiga tegelemiseks mingi raha, kui palju me sealt siis tagasi saame, ehk kui palju administreerimine maksab.

Kui me vaatame näiteks ümbrikupalgavastast võitlust – need on väikeettevõtted, rahavood on väiksed, uurimise kulud aga suured. Mis hinnaklassi aktsiakapitali vähendamiste uurimine jääb, seda me jälgime, aga siin on võrreldes ümbrikupalkade uurimisega kuludel-tuludel kahtlemata hoopis teine mõõde.

Kapitali vähendamiste uurimisega tegeleb praegu üle kümne revidendi ja ma ei näe, et nende hulk peaks suurenema. Tööd jagub neil ilmselt rohkem kui selleks aastaks, sest kui me näeme, et kõrge riskiastmega ettevõtteid on palju, tegeleme sellega nii järgmisel kui ka ülejärgmisel aastal.