Arvo Nõges: sellist verelaskmist ma lihtsalt ei oodanud

Te olete pikaajalise kogemusega investor, kes sai esimest korda börsil kõrvetada 1997. aastal...

Seal ma sain oma esimese kõige tõsisema kogemuse.

Kas see oli väga terav laks?

Jah, väga terav. Ma olin siis tunduvalt naiivsem ja kogenematum kui praegu. Mingil hetkel oli finantsvõimendus väga valus. Õnneks oli vaja sellest vabaneda ja tänu sellele jäi lõppkokkuvõttes isiklik krahh saabumata. Säilisid mõned investeeringud, mis hiljem mitmekordistusid.

Kas Te praegu ei karda, et investeeringud võivad lõppkokkuvõttes samasse auku minna?

Väga hea küsimus. Rääkides lähedaste inimestega, olen neile öelnud, et pole ennast viimase kümne aasta jooksul nii rumalana tundnud kui praegu.

Viimane poolaasta turul on ületanud minu ootusi negatiivses mõttes. Ma arvan, et igal investoril on olemas mingi sisemine veendumus, mis väljendub aktsiavalikus ja õiglases hinnas. Minu veendumus oli 2007. aasta tipust end tühjaks müües, et see turg on liiga kallis. Kui ma 2008. aastal hakkasin uuesti positsioone soetama, arvasin, et me hakkame lähenema põhjale ja et ettevõtete väärtus hakkab saavutama õiglast taset.

Mul on kogemus ettevõtlusest, majandusest ja mingil määral ka finantsturgudest, aga sellist verelaskmist ma lihtsalt ei oodanud. Kui turg on ikka kolm korda allpool, kui ma arvasin, siis tuleb tunnistada oma eksimust.

Teie praegune aktsiaportfell on väärt üle 10 miljoni krooni. Võib arvata, et olete sisse pannud viimase aastaga aga mõnikümmend miljonit krooni…

Paraku tuleb tunnistada, et praeguseks on mõned aktsiad, mida ma 2008. aastal ostsin, kukkunud kolm korda ja mõned lausa kümme korda. See on väga karm reaalsus. Selliseid tasemeid poleks unes ka osanud näha. Need, kes täna on ostma tulnud, on väga tublid, kuna nad on suutnud osaluse soetamisega oodata.

Aasta tagasi ütlesite, et kui investor näeb esimesi negatiivseid signaale, siis tuleb aktsiad maha müüa. Samuti, et paljudel investoritel on oht oma aktsiatesse armuda. Kas see kehtib ka Teie enda kohta?

Jah, suurepäraselt minu kohta ka (naerab). Ennast lohutada võib, aga õigustada ei maksa, et sama jutt kehtib ka portfellihaldurite, analüütikute, fondihaldurite jt kohta, kes on väga suuri miinuseid suutnud oma klientidele tekitada.

Kas suur kaotus tekitab ka riskitunnetuse hägustamist sooviga ükskõik mis viisil plussi jõuda?

Jah, eks see mõnes mõttes tõesti tekitab sellist tunnet. Ma arvan, et ma ise nii palju rapsinud ei ole, aga minu viga oli see, et ma ei arvanud, et me nii sügavale langeme.

Kui ma ütlen, et Te olete kõige suurem mitte insaiderist investor Tallinna börsil, mis tunde see Teis tekitab?

Ma arvan, et see pole ehk päris nii ja ma pole kindlasti ainuke. Aga kindlasti see hea tunne ei ole, kui sa ei tea täpselt ega saa mõjutada otsuseid, mis raskel ajal võivad olla vägagi tuntavaid tagajärgi omavad. Nii positiivses kui ka negatiivses mõttes, sest raske aeg on alati väljakutse ja võimalus.

Nagu üksik hunt keset oaasi?

Võib ka nii öelda. Kuid alati peab olema nägemus ettevõtte väärtusest ja usk sellesse. Turg on alati täis erinevaid arvamusi ja ma arvan, et veel sel aastal saavad paljud teada, et turg võib ka väga rängalt eksida allapoole ehk alahinnata ettevõtete väärtusi. 2007. aastal eksis turg teises suunas ehk ettevõtted olid ülehinnatud. Ja see on mu meelest õige investeerimine, kui suudad hoolimata turu skepsisest leida õige aja ja õige aktsia ostmiseks või müümiseks.

Aga muidugi praegu võib öelda, et on esinenud paremaid ostuhetki kui need, mis mina valisin. Loodan siis selle peale, et aktsiavalikud osutuvad õigeteks.

Oskate mõne kindla näite tuua mõnest aktsiast, mis on liiga madal ja võib väga hea investeering olla?

Ma ei hakka ühtegi aktsiat üles puššima, eks minu positsioonid räägivad iseenda eest. Aga ma ei oma kõiki mulle huvi pakkuvaid aktsiaid, loodetavasti jõuan neid veel soetada.

Mida soovitate väikeinvestoritele?

Osta kodumaiseid aktsiaid, kui on vaba raha, ja uskuda kapitalismi jätkusuutlikusse. Meedias kajastub hinnang, et Eestis ja Baltimaades lõppeb elu otsa: saab läbi igasugune laenu- ja äritegevus, ettevõtted lõpetavad edaspidi ainult kahjumitega.

Kahjuks lihtsate inimeste raha pangakontodel on nii ajupestud, et see ei tule kapitaliturule. Minu arvates annaks neil nii kolme aasta perspektiivis mitmekordistada oma raha. Eesti inimesed ei ole aga finantsalal eriti haritud. Oma peaga mõeldakse väga vähe, oodatakse mingit kutset või käsku. Praegu on kõige lihtsam deposiidis istuda, kuigi selle eest makstakse väga vähe ja ka krooni deposiitidel on ka mõningane devalveerimisrisk. Samas on töötavate ettevõtete hindadesse sisse arvestanud juba mitmekordne devalveerimisrisk.

Kui võrrelda aktsiainvesteeringut deposiidiga, siis minu arvates on aktsiainvesteering praegu tulusam ja riskivabam. Seda julgen küll soovitada ja usun, et ei pea hiljem oma soovitust kahetsema.

Mis võiks olla summa, millega alustada aktsiaturule investeerimisega?

Mina olen alustanud väga väikeste summadega. Teoreetiliselt võib alustada ka 10 000 krooniga. Mu poeg kaupleb praegu paari tuhande krooniga. Ma arvan, et 100 000 krooni on praeguses seisus väga korralik investeering.

Mis pauk peaks toimuma, et usk Tallinna börsi tuleks tagasi? On see euro kasutusele võtt või tarbijakäitumise elavnemine?

Ma pigem arvan, et tarbijakäitumise tegur. Praegu on rasked ajad ja inimestel läheb raha vaja millegi muu kui investeerimise jaoks. Praegu on oluliselt raskem kriis, kui 1990ndate lõpus, kuna inimeste kohustused on suuremad. Eraisikud ei lähe pankrotti mitte seetõttu, et nad ei suudaks tulu teenida, vaid seetõttu, et kulusid teenindada.

Ka mina muretsen laenude pärast rohkem kui aktsiahindade pärast. Kui ma olen otsustanud pikaajaline investor olla, siis ma võin rahulikul 2-3 aastat oodata ja ma olen kolmekordses võidus. Pole küsimust tulla kolmekordsest kaotusest kolmekordsesse võitu.

Mõnesse Eestis tegutsevasse Rootsi panka olete ka investeerinud?

Jah. Ma arvan, et finantssektor on tugevalt allahinnatud. Mina näen seal suurt teenimisvõimalust. Ma arvan, et aasta lõpuks on Rootsi pankade aktsiad kusagil kaks korda tõusnud (Nõges on investeerinud ka Rootsi ja USA aktsiatesse - toim).

Soovite midagi veel lisada?

Ma ütleksin veel seda, et kramplik rahaarvestamine, kramplik negativism ja sellesse uskumine ei tasu vaeva ära. Arvan, et inimestele ja ühiskonnale on siiski omane pürgimine paremuse ja paremate unistuste suunas.

Eesmärgid on sellepärast seda väärt, et nende saavutamiseks vaeva näha. Raha on vahend, kahjuks küll väga vajalik vahend, et elu endal, oma lähedastel paremaks muuta, kuid tihti näeme siin Eestis seda, kuidas rahast saab alguse just eemaldumine lähedaste inimeste või sõprade vahel.

Peate oluliseks, et rahaväärtuste kõrval tuleksid tagasi elukesksed väärtused?

Jah, selle peale olen ma oma sisemist energiat raisanud küll.