Selgus õiguses tuleb vaieldes

Euroopa kohaliku omavalitsuse harta ja põhiseadus annavad omavalitsustele ulatusliku iseseisvuse. Üks sõltumatuse kriteerium on õigus vabalt, kõrvalise sekkumiseta teha otsustusi oma vara suhtes. Selle põhiseadusliku huviga põrkub sama oluline vajadus kontrollida avalike vahendite seaduslikku kasutamist. Nende vajalike, ent vastandlike huvide tasakaalustamine ei ole lihtne.

Riigikohus tegi 19. märtsil otsuse, mis lõplikult seadustas riigikontrolli järelevalve teostamise lubatavuse omavalitsustele kuuluva või kasutuses oleva munitsipaal- ja riigivara üle. Riigikohus leidis, et riigikontrolli seaduses sisalduvad sätted, mis võimaldavad riigikontrollil omavalitsuste üle järelevalvet teha, riivavad küll omavalitsuse enesekorraldusõigust, kuid on siiski põhiseadusega kooskõlas - avalike vahendite kasutamine peab olema kontrollitav, olenemata vara liigist või kuuluvusest. Ka leidis kohus, et põhiseadus võimaldab seadusandjal vajadusel laiendada riigikontrolli pädevust.

Riigikohtunike otsus polnud siiski üksmeelne. Veenvalt argumenteeritud eriarvamusele jäänud riigikohtunik Indrek Koolmeister leidis, et riigikontrolli kui riigi põhiseadusliku institutsiooni pädevust ei saa tõlgendada laiendavalt, mistõttu munitsipaalvara kasutamise ja käsutamise üle riikliku järelevalve seadmine ja ses osas järelevalvevolituste andmine riigikontrollile on välistatud. Koolmeister rõhutas, et Riigikohtu senine praktika ei toeta põhiseaduslike institutsioonide pädevust sätestavate normide laiendavat tõlgendamist

Tõepoolest, tegemist on vaieldava küsimusega, ent see, et Riigikohus tahab selgust luua, on igati tervitatav.

Meenutagem, et seadusemuudatus, mille üle Riigikohtus vaieldi, tehti riigikontrolli seadusesse juba aastal 2005. Suurema vaidluse tekitas see aga alles 2008. aasta lõpus, kui Tallinna volikogu pöördus Riigikohtu poole. Selle sammu ajastus ei ole ilmselt juhuslik. Karta on, et see ei jää viimaseks põhiseaduslikuks vaidluseks omavalitsuse enesekorraldusõiguse väidetavate riivetega seonduvais küsimusis.

Näiteks hiljuti riigieelarve lisaeelarve seadusega omavalitsustele kehtestatud laenukeeld põhjustab tõenäoliselt analoogse vaidluse, mille algataja on jällegi Tallinna linn. Märgime kõrvalepõikena, et kuna laenukeeldu kehtestava seaduse vastavus Euroopa kohaliku omavalistuse harta põhimõtetele on küsitav, on oodata põnevat õigusvaidlust, mis kindlasti aitab kaasa meie noore õigussüsteemi arengule.

Kui põhiseadusest madalamalseisvate õigusaktide tõlgendamisel on võimalused üsna avarad, ei saa sama öelda põhiseaduse tõlgendamise kohta. Põhiseaduse laiendav tõlgendamine on positiivne, kui sellega laiendatakse isiku põhiõigusi. Muud erandid on ohtlikud, kuivõrd järjepidevuse puudumine muudab õigusaktide omavahelise hierarhia hägusaks ja vähendab põhiseaduslike garantiide toimet.

Pikaajalistes demokraatiates on õigussüsteem kindlalt paika loksunud ja tõlgendamise reeglid seetõttu lihtsamad. Meie õigussüsteem ei ole veel lõplikult välja kujunenud. Lisaks sellele elame segastel aegadel. Seaduste muudatuste seaduste rägastik annab tunnistust sellest, et puudub igasugune kindlus ühe või teise seaduse senisel kujul kas või lühiajalise kehtimajäämise suhtes. See aga ei tähenda, et põhiseaduse toime saaks väheneda.

Selles keerukas olukorras on Riigikohus ära teinud vägagi tõhusa töö seaduste tõlgendamisel ja õigusliku selguse loomisel. Üht või teist otsust võib alati kritiseerida, kuid on oluline, et vaieldav küsimus on ühese lahenduse leidnud.