Lindpere: kirss kadunud ja kook väiksem

Ühte sellist episoodi on läbi elamas nii maailmamajandus kui ka Eesti. Taaskord on kinnitust saanud asjaolu, et pangandussektor võib majandustsükleid märkimisväärselt võimendada, ent õppetunnid laenubuumide taltsutamiseks on sellegipoolest visad tulema. Seekordne finantskriis kasvas kiiresti üle usalduskriisiks, mille tulemusel käituti paaniliselt ja reageeriti üle, andes langusele seeläbi hoogu juurde. Kõikuma löönud usalduse taastamiseks ei ole paraku häid majanduspoliitilisi instrumente.

Majandus vajab eelarvedistsipliini taastamist. Viimastel nädalatel on mõningad ettepoole vaatavad majandusindikaatorid hakanud maailmamajanduse kerget elavnemist näitama, kuid langustrendi murdmiseks peavad mitmed protsessid eelnevalt lõpule jõudma. 2008. aasta sügisel majandusprognoosi koostamise ajal teadsime, et laviin on maailmamajanduses tulemas, aga me ei osanud selle purustusjõudu veel hinnata. Aasta lõpuks oli selge, et kriis kandub finantssektorist edasi ülejäänud majandusharudesse ning puutumata ei jää ka tärkavad turud. Tõenäoliselt on suurem osa kriisist otseselt ajendatud majanduslangusest praeguseks juba ära nähtud. Järgmiseks küsimuseks on see, kui suureks osutuvad kriisi teisesed efektid ehk kuidas tõmbuvad meie peamiste kaubanduspartnerite majandused kokku uue olukorraga kohandumise käigus.

Eesti peab lähiajal leppima senisest väiksemate ekspordituludega. Väikesel avatud majandusel ei saa olla piisavalt ressursse, et välisnõudluse suurt kukkumist võrreldavas mahus asendada. Majanduse maht saab olema väiksem kui eelnevatel aastatel ja selle reaalsusega tuleb leppida.

Üks langusaja olulisi küsimusi on, kuivõrd Eesti majanduspoliitiline raamistik ja tehtud otsused on võimaldanud majandusel šokkidega toime tulla. Praeguse majandusseisu ettevalmistamine algas juba aastatel 2005-2007, mil Eesti erasektori laenujääk tõusis 84 miljardilt kroonilt 2005. aastal 269 miljardini eelmise aasta lõpul. Laenu on tublisti enam, kui kõikide majandusagentide poolt aasta jooksul teenitud kogutulu. Odava laenuraha sissevool majandusse võimaldas hõlpsamini sissetulekuid teenida, mis omakorda aitas ettevõtete käibeid tõsta ning kopsakamat kasumit teenida. Tänaseks on laenuraha juurdevool majandusse jäänud laenude tagasimaksetest väiksemaks ning korrektsioon käivetes muutunud möödapääsmatuks. Osaliselt kajastub selles ka asjaolu, et senised liiaselt helged tulevikulootused on nüüd põhjendamatult pessimistlikuks ümber hinnatud.

Laenukäivete vähenemine ei saa iseenesest olla põhjus häirekella löömiseks. Tegemist oli tegelikult tervitatava trendi algusega 2007. aastal, kuna laenukoormuse juurdekasv oli majanduse jaoks pika aja jooksul liiga kiire. Sellises olukorras tuleb ühelt poolt laenubuumi pidurdada ja teisalt võimalikke tagajärgi leevendada. Paraku on kapitali ja tööjõu vaba liikumisega majanduspoliitiline hoovastik kapitali sissevoolu ohjamiseks piiratud. See on seadnud ka uued mängureeglid nõuete karmistamisel pankade poolt hoitavatele reservidele. Kindlasti ei sea ma kahtluse alla kapitali vaba liikumise põhimõtet, vaid nendin, et Eesti majandus (ja ennekõike kinnisvarasektor) ei olnud võimeline neelama nii palju laenuraha kui seda pankade kaudu majandusse tuli. Tänasel päeval oleks kinnisvarasektori valmidus laenuraha sissevoolule vastu seista ja oskus riske hinnata ilmselt palju suurem.

Kui laenubuum on täishoos, siis kõige lihtsam viis ootamatute tagajärgede vältimiseks on osa heade aegade sissetulekutest kõrvale panna. Majandustsükli silumiseks on Eesti valuutakomitee raamistikus peamiseks vahendiks eelarvepoliitika. Paraku tuleb tunnistada, et eelarvereegel ei olnud headel aegadel piisavalt sõltumatu hetkepoliitilisest otsustest ega võimaldanud piisavalt eelarvereserve kasvatada. Tõenäoliselt on sedavõrd ulatuslik väliskeskkonna kriis äärmiselt harvaesinev, kuid sellegipoolest edastab ta signaali, et valitsussektori tagavarad pidanuks suuremad olema. Seega võiks majandusliku turvatunde tõstmise huvides kaugemale ettevaatavad eelarvekavad sisaldada ka arvulise eesmärgi tagavarade suuruse osas. Praegune olukord näitab ilmekalt, et kehvadel aegadel laenamise peale lootma jääda on riskantne.

Saadud šokk on paraku sedavõrd mastaapne, et eelarvepoliitika ei tule selle silumisega toime. Kui väliskeskkond oleks selline nagu veel aasta tagasi lootsime, siis seda küsimust tõenäoliselt ei tekiks. Paraku ei ole koogilt kadunud mitte üksnes kirss, vaid koogilõik ise on oluliselt väiksem kui kulutuste planeerimisel arvesse oli võetud ning seetõttu on kulude üle vaatamine vältimatu. Ruumi selleks veel on. Esialgsed andmed näitavad, et avalikus sektoris ei ole palgad nii paindlikud allapoole kui seda eeldada oleks võinud. Nii rahaliidus kui ka fikseeritud vahetuskursiga süsteemis toimub vigade parandamine majanduses läbi tööjõuturu ja hindade korrektsiooni. See protsess on erasektoris hoogsalt käimas. Lisaks vajab Eesti majandus hädasti usaldusväärset tegevuskava, kuidas tugev eelarvedistsipliin paariaastases perspektiivis taastada. Kava puudumisel ei jäta turg meid karistamata, pikendades nii madalseisu kestvust.

Langused on küll majandusarengu loomupärane osa, kuid nende hind võib sotsiaalmajanduslike kahjude tõttu kõrgeks osutuda. Kiirete tõusude ja sügavate langustega majandustsüklid ei ole ressursikulukuse tõttu head. Võib küll argumenteerida, et mõnikord toob kriis kaasa vajalikud struktuurimuutused, mis aitavad majanduse lihtsamini kõrgemale sissetulekutasemele, kuid ajalugu näitab, et sellele ei saa niisama lootma jääda. Vajalike muutuste läbi viimisele aitab kindlasti kaasa euro kasutusele võtmine. Samuti muudab see sujuvamaks majanduse šokijärgse kohandumise. Seepärast on euro eesmärki veel vara nurka visata isegi siis, kui selleks peab lühiajaliselt rihma pingutama.