Varad on audiitori murekoht

Trend on, et selle aasta auditid on läinud keerulisemaks ja ajamahukamaks. Olukord, kus auditi käigus kõik sujub ning saab anda kiiresti märkuseta järeldusotsuse, on pigem erandlik.

Kõik see teeb teenuse osutamise audiitorite jaoks tunduvalt kallimaks, kuid samas teiselt poolt tuleb vastu klientidelt hinnasurve, mis on arusaadav. Sisuliselt peame tegema rohkem tööd, saades sageli selle eest väiksemat tasu kui aasta varem.

Peamised mure- ja diskussioonikohad on erinevate varade hindamine, küsimus, kas ettevõtte suudab tegevust jätkata, ning samuti ettevõtte likviidsuse hindamine. Kui need küsimused ei saavuta auditi käigus soovitud lahendust ja võimaliku probleemi mõju finantsaruannetele on oluline, peabki audiitor oma järeldusotsusesse märkuse panema.

Varade hindamisel on sisuliselt kaks varianti. Esiteks olukord, kus on selgelt näha, et mingi vara on ülehinnatud. Näiteks kui klient, kelle vastu on nõue, on läinud pärast bilansipäeva pankrotti ning mingit raha pole lootust saada, või kui pärast bilansipäeva müüakse varusid alla nende bilansilise väärtuse. Sellises olukorras saab audiitor välja tuua konkreetse vea suuruse, mille võrra on varad bilansis üle hinnatud.

Sagedased on ka olukorrad, kus on olemas indikatsioonid, et vara võib olla üle hinnatud, kuid audiitor ei saa piisavalt tõendusmaterjali, et öelda, kui suur võimalik viga on. Sellisel juhul toob audiitor välja, et ettevõttel on bilansis teatud vara, mille kohta audiitor ei ole saanud piisavalt infot, et hinnata, kas ja kui palju vara on üle hinnatud. Selline olukord võib sageli esineda firmaväärtuste puhul või siis tootmisettevõtete põhivaraga. Loomulikult praeguses turusituatsioonis ka kinnisvarainvesteeringute korral, kuna nende õiglane väärtus sõltub tihtipeale tulevastest rahavoogudest, mida on praegu eriti keeruline hinnata.

Varade hindamine ongi suur vaidluste ja arutelude koht. Põrkuvad kokku audiitorite skeptiline vaade numbritele ning teisalt juhatuse optimistlik nägemus tulevikutrendide osas. Selline kokkupõrge on loomulik, kuna majandust saabki edasi viia optimistliku nägemusega. Samas audiitorid, kes sisuliselt kaitsevad omanikke ja teisi kreeditore, peavadki oma hinnangutes olema konservatiivsemad.

Lisafaktor on see, et varade väärtuse vähendamine tähendab ettevõttele kasumi vähendamist või kahjumi suurendamist, mis võib avaldada negatiivset mõju juhtide preemiatele. Seetõttu on arusaadav, miks juhatusel on tihti audiitoritest erinev arusaam allahindluse vajadusest.

Tegevuse jätkuvuse osas peaks audiitor olema kindel, et ettevõte suudab oma tegevust jätkata vähemalt 12 kuu jooksul pärast bilansipäeva. Praegu võib päris paljude ettevõtete puhul tekkida küsimus, kas ettevõte seda suudab.

Juhul, kui audiitor ei saa piisavalt kindlust, et ettevõte suudab vähemalt 12 kuu jooksul jätkata, siis ei tohiks audiitor anda ka märkuseta järeldusotsust, vaid peaks tegevuse jätkuvuse probleemi oma otsuses selgelt välja tooma.

Samas esineb tihti olukordi, kus ettevõtte enda tulemused on sedavõrd halvenenud, et ta ise ei suudaks jätkata. Sellisel juhul on oluline, kas omanikud on valmis audiitorile ja juhatusele kinnitama, et nad toetavad ettevõtet. Kui audiitor on veendunud, et omanikud on võimelised oma lubadust ellu viima, siis võib audiitor järeldada, et ettevõte on suuteline tegevust jätkama, ega tee märkust aruandesse.