Maastikuarhitekt Kersti Saloste: kõik on põnev

"Lapsepõlvest meenub, et isa tegeles kõige muu kõrval ka maastikukujundusega. Ta rajas elumaja ümber kaks paisjärve, mis üheskoos Võrumaa kuppelmaastikuga pakkusid maalilisi vaateid iga ilma ja aastaajaga. Puid-põõsaidki uuendati," meenutab Kersti.

Ka enda huvist aianduse vastu on tal meeles paar seika, mida ta peab rohkem lastele omaseks toimetamiseks. "Järve äärde ehitasin majapidamises leiduvatest materjalidest kasvuhoone, mille ees kanavirtsapang. Tänu selle rammuandvale sisule kasvasid tomatid hiigelsuureks."

"Plekkvanni rajasin väikese puukooli - minimaastiku, mida praeguste teadmiste põhjal nimetaksin ehk minu maitse järgi kujundatud dendroaiaks, kus asusid koos eri liigid ja keskel pakkus maastiku liigendust väike veesilm," naerab ta.

"Aga maastikuarhitektiks õppimine oli kõike muud, kui selgelt planeeritud karjäär. Elukutse valikuajal langes kaalukauss juristiameti kasuks. Kahjuks või siis hoopis õnneks põrusin sisseastumiskatsetel ning otsustasin järgmisel aastal uuesti proovida," räägib Kersti.

Samas tuli siiski midagi teha vahepealse aastaga ja miks mitte õppida mingil teisel erialal. "Üks minu sõbranna oli tollal armunud tudengisse, kes õppis metsandust, ja naljaga pooleks rääkisime ka metsandusest kui ühest võimalikust variandist."

Uurides metsanduses õpitavaid aineid, muutus teema Kersti sõnul naljast järjest tõsisemaks. "Olin ju keskkoolis õppinud bioloogia-geograafia eriklassis ning metsanduse ained olid otsekui loogiliseks jätkuks seniõpitule."

Kersti oma valikut ei kahetse. "See oli fantastiline otsus, mille kinnituseks on sellest ajast kaasa saadud suur hulk sõpru, kellest mõnega suhtlen siiani," arvab ta.

Esimese kursuse teisel poolel levisid kuuldused maastikuarhitektuuri eriala avamisest. "Sinna astusid minu head sõbrad, kes utsitasid ka mind kampa lööma. Kutsest, et Kersti, sa oskad ka hästi joonistada, piisas pärast mõningasi kahtlusi."

Küsimusele, kas maastikuarhitektiks pürgija peaks olema tavapärasest rohelisema maailmavaatega, vastab ta, et maastikuarhitekt ongi tavainimene, kes armastab ümbritsevat. "Ta peab olema inimene, kes tahab näha maailma tervikuna, kes tunnistab, et kõik on kõigega seotud ja kõik mõjutab kõike."

"Arvan, et kõik, kes teadvustavad, mida tahavad ja vaatavad maailma lahtiste silmadega, oskavad visualiseerida ja kirjeldada soovitud tulemust - enamik minu kliente oskab - on võimelised aeda kujundama ja seda asjatundlikult hooldama pärast baasteadmistega kurssi viimist," lisab ta.

"Ehkki kõik on põnev, tekib alati kõhe tunne, kui pead teise kujundaja projekteeritud aeda ümber tegema," tõdeb Kersti. "Miks see aed enam inimesele ei sobi? Kas pole piisavalt süvenetud? Ehk on tellija oodanud kujundajast selgeltnägijat, kes osaku soove arvata neid kuulmata, või on teadmised ja pikk kogemus lämmatanud argliku tellija mõtted ja unistused."

Vastus on lihtne: inimene on inimene ja soovib vaheldust - vaasis me ju vahetame lilli.

Kujundades on Kersti sõnul olulisim seada end ja oma pereliikmed esikohale ning küsida, mida tahan mina ja mida pereliikmed, ka lemmikloomad. Oluline on hooldus - kas teha ise või palkame aedniku - vältimaks olukorda, kus hooldamata ümbrus võib rõõmu asemel hoopis stressi tekitada.

"Mõttetöö tulemusel ilmnevad pidepunktid, millele toetudes saab kas ise kujundada või spetsialistilt tellida just sellise aia, kus on piisavalt isikupära ja mis rõõmustab silma ja hinge alati."

Nii vormub koht, kuhu on alati soov tulla, kosutav olla ja mis toetab eemal viibides.

"Mul on olemas tore kogemus koostööst kinnisvaraarendajaga, kelle arendus asub lagedal maa-alal," räägib Kersti.

Ta soovis, et esimese eufooria hajumisel sissekolinud inimesed kiinduksid oma uude kodusse aina enam. Selleks oli vaja ühtselt kujundatud keskkonda nii elusa kui ka eluta looduse tasandil.

Tulevikus peaks elumajad olema kui osavalt looduse keskele paigutatud, mitte vastupidi.