Barroso teine tulemine

Barroso on ELi mõjukaimale ametikohale ainus kandidaat. Ülemkogu otsustada on vaid see, kas anda talle praegu üksnes poliitiline toetus ja ära oodata Iirimaa referendum või kohalemääramine juba õiguslikult paika panna. Viimast eelistaks ELi järgmine eesistujariik Rootsi, kes vajab oma plaanide elluviimiseks tugevat partnerit, mitte sügiseni halvatud teovõimetut komisjoni.

Peamine vastutuul lõõtsub Euroopa Parlamendist, mis komisjoni presidendi ametisse kinnitab. Kõige vaenulikumad on sotsid ja rohelised, kelle arvates Barroso on läbi aegade kõige nõrgem president, suurte liikmesriikide kannupoiss ja pankrotti jõudnud ultraliberaalse filosoofia kandja.

Eriti ärritab parlamenti, et liikmesriigid kiirustavad Barrosot ametisse kinnitama praegu kehtiva ELi aluslepingu järgi, mis nõuab parlamendis lihthäälte enamust. Kui iirlased oktoobris Lissaboni lepingule jah ütlevad, on Barrosol vaja absoluutset enamust ehk 369 saadiku toetust 736st.

Vasakleeril alternatiivi pole

Alternatiivi pole vasakleer pakkunud, ehkki mainitud on Belgia peaministrit Guy Verhofstadti ja Taani ekspeaministrit Poul Nyrup Rasmusseni. Briti, Hispaania ja Portugali vasakvalitsused on aga juba toetamas Barrosot.

Barroso edu pandiks nimetatakse seda, et ta pole kellegagi otseselt vastuollu sattunud. See sobib eelkõige suurtele liikmesriikidele ka järgnevatel aastatel - võim on komisjonist üha enam libisemas liikmesriikide kätte. See pole kinni üksi Barrosos - komisjoni praegusel juhil pole toeks taolisi visionääre nagu Helmut Kohl ja Francois Mitterrand, kes ühel teljel vedades Euroopa projekti jõuliselt edasi viisid.

Barroso ise peab oma suurimaks saavutuseks ELi energia- ja kliimakava ning liidu laienemist. Siia võib liigitada ka komisjoni tegevuse ühisturu kaitsel peale tungiva protektsionismi eest.

Suurima kriitika on Barroso pälvinud komisjoni nõrga esinemise eest finants- ja majanduskriisi haripunktis läinud sügisel. Samuti liigse kompromissivalmiduse pärast, et tagasi valitud saada. Samas on vähe tõenäoline, et Prantsusmaa või Suurbritannia oleks nii kriitilisel ajal komisjoni diktaati talunud. Küll aga võinuks komisjon kriisis julgemalt pakkuda uusi lahendusi - kasvõi Balti riikide eurotsooni aitamiseks - selle asemel, et tuimalt kirjatähte järgida, kirjutas hiljuti FT kolumnist Wolfgang Münchau.