Kommentaar: kuhu on takerdunud Tallinnale suunatud euromiljardid?

Praeguse seisuga on 2007-2013 eelarveperioodi struktuurivahenditest positiivsete rahastamisotsuste alusel Tallinnale põhiliselt investeeringuteks eraldatud 78 miljonit krooni välistoetusi. Lisaks sellele on Tallinn sisse arvatud investeeringute kavade põhinimekirja, mille raames on Tallinnal võimalus saada toetust üks miljard krooni, aga see on linna planeeritud vajadustest ca viis korda vähem.

Me jagame tõsist muret, mida Euroopa Komisjoni esindajad on avaldanud EL struktuurivahendite rakendamise olukorra kohta, kus Eestit võib ähvardada oht jääda ilma osast Eestile määratud euromiljarditest. Nii kogu Eesti kui ka Tallinna jätkusuutlik areng oleneb lähiaastatel paljuski nende vahendite saamise võimalusest ja rakendamise kiirusest.

Tallinna struktuurivahendite projektide edukamat ja efektiivsemat rakendamist on tõsiselt takistanud valitsuse viivitamine vajalike õigusaktide vastuvõtmisel, mis on esimeseks ja kõige olulisemaks pudelikaelaks. Rakenduskavade elluviimiseks rakendatakse 136 meedet, millest kohalikele omavalitsustele on suunatud 21, nendest on praeguseks vastuvõetud õigusaktid 19 meetme jaoks. Suurem osa neist kinnitati alles 2008. aasta jooksul või isegi veel käesoleval aastal. See tähendab, et perioodi põhiliste välistoetusega projektide elluviimine kuhjub paratamatult perioodi viimastesse aastatesse.

See tekitab raskusi projektide planeerimisel ja omakorda tõsiseid raskusi projekti tähtaegadest kinnipidamisel. Lühikese aja jooksul nii suurtes kogustes teenuste ja kaupade hankimine surub üles hinna ja loomulikult kannatab ka hangitava teenuse või kauba kvaliteet. Ka projekti tegelikud eesmärgid võivad jääda saavutamata. Kiirustamise näitena suurprojektide planeerimisel võiks tuua Nõmme raudtee ülesõidu rekonstrueerimise, kus oli vaja esitada taotlus kiirkorras, mille tagajärjel ei olnud võimalik esitada tasuvusanalüüsi (vajalike kruntide ostuhindu, liiklusvoogude analüüsi jne). Antud olukord tekitab Tallinnale tõsiseid raskusi projektide elluviimise tähtaegadest kinnipidamisel, omafinantseeringute tagamisel ja rahavoogude planeerimisel. Halvemal juhul on valitsuse tegematuse tagajärjeks eurorahast ilma jäämine.

Teiseks raskuspunktiks on valitsuse poolt projektide rahastamiste otsuste vastuvõtmistega venitamine. Kõige markantsem näide selle kohta on Tallinna transpordi infrastruktuuri arendamise investeeringute kava vastuvõtmine, mida pikendati kokku viis korda ning kinnitati alles 2008. a märtsis ehk linna ettepanekute esitamisest peaaegu aasta aega hiljem. Kirjeldatud olukord on ka üheks peamiseks Euroopa Komisjoni kriitikanoolte põhjuseks Eesti valitsuse suutlikkuses struktuurivahendite reeglitepärasel rakendamisel. Isegi endine Rahandusministeeriumi asekantsler, tänane Euroopa Komisjoni ametnik Renaldo Mändmets on avalikult Aktuaalses Kaameras tunnistanud, et olulised suurprojektid ootasid ligi aasta ametnike laual investeeringute kava kinnitamist, mistõttu on mõne projektiga alustamine hoopiski küsimärgi all.

Kolmandaks pudelikaelaks on transpordi infrastruktuuri arendamise investeeringute kava korduv muutmine. Viimane muudatus kinnitati Vabariigi Valitsuse korraldusega 21. aprillil 2009. Selle muudatusega võeti põhinimekirjast välja ning tõsteti ümber kava lisanimekirja kaks Tallinna suurt objekti – Põhjaväila ja Russalka eritasandilise ristmiku ehitus (välisabi 502 miljonit krooni) ning Nõmme raudteeülesõidu rekonstrueerimine (välisabi 108 miljonit krooni). Kuidas saab linnal olla kindlus, et need objektid üldse saavad välistoetust? Nii suuri projekte ei saa isegi Tallinna linn planeerida ehku-peale. Sellise otsusega ei saa Tallinn nõustuda ning loomulikult oleme ka esitanud riigil oma seisukohad.

Neljandaks pudelikaelaks on arusaamatusi põhjustanud hindamiskomisjonide märkused ja ettekirjutused, mille alusel on vähendatud kas projektide abikõlblikke maksumusi või projektid hoopiski tagasi lükatud. Mitmel juhul ei ole hindamiskomisjoni otsuseid piisavalt selgitatud või on need põhjendamatud, mis näitab suhtumist omavalitsuste probleemidesse ja soovimatust teha konstruktiivset koostööd Eesti Vabariigi pealinnaga.

Et mitte jääda paljasõnaliseks, toon valitsuse poolt tekitatud probleemide näitlikustamiseks välja konkreetsed linna europrojektid. Valitsuse venitamisena tuli linnal loobuda kavandatava välistoetuse taotlemisest summas 20,5 miljonit krooni Rocca al Mare rannapromenaadi ja Pelguranna ning Paljassaare kergliiklusteede väljaehitamise projekti rahastamiseks. Tallinna kui Euroopa Kultuuripealinna 2011 kontekstis on see tervele Eestile oluline objekt. Kuigi me ei saanud selleks planeerida eurovahendeid, viime siiski projekti ellu planeeritud tähtajaks ja seda tallinlaste enese raha eest juba selle aasta sügiseks.

Tulenevalt hindamiskomisjoni märkustest on mitmel juhul vähendatud projektide nn abikõlblikke maksumusi, suurendades seega linnapoolset finantseeringut. See tähendab, et olulised osad suurtest infrastruktuuri objektidest kas jääksid ehitamata või tuleb teha valmis linna omavahendite arvel. Sellega on ohus projektide tegelike eesmärkide saavutamine, kuna täiendavate vahendite leidmine oma eelarvest on praeguses majanduslikus olukorras raske. Eriti drastiline näide on Ülemiste ristmiku rekonstrueerimise projekt, mille tegelik maksumus on 1,63 miljardit, sellest abikõlblik osa on vaid 1 miljard. Seega peab linn täiendavalt juurde panema enam kui pool miljardit krooni. Kui linn seda raha ei leia, jääb välja ehitamata projektis ettenähtud tunnel Järvevana tee ja Laagna kanali vahel. Seda ma võrdleksin pooliku lillevaasiga, mis võib ju mõnele modernistile isegi meeldida, kuid mis ei täida oma eesmärke.

Põhjaväila ehitus ja Russalka eritasandiristmiku rekonstrueerimise projektiga pöördus linn Keskkonnaministeeriumi poole vee erikasutusloa saamiseks. 2009. aasta jaanuari kirjaga vastas ministeerium, et kuna riigil puudub merepõhja hõlvamise õiguslik regulatsioon, siis ei ole võimalik vee erikasutusluba menetleda ja projektile luba anda. Seega nõudis riiklik rakendusasutus projekti elluviimiseks luba, mille reegleid ei ole valitsuse enese poolt loodud. Kui linn tegi ettepaneku projekti rakendamise algust edasi lükata aastani 2012, et anda valitsusele piisavalt aega puuduva regulatsiooni väljatöötamiseks, siis meie taotlust ei rahuldatud ja projekti kava lülitati põhinimekirjast välja. Ka hiljuti jõustunud sadamaseaduse muudatusest ei ole üheselt arusaadav, kas Tallinnal on siis, või ei ole võimalik antud projekti raames selle seaduse muudatuse kohaselt vajalikku luba saada. Oleme selle kohta teinud ka ministeeriumile järelpärimise, millele ei ole tänaseni ühest vastust antud.

Arusaamatusi on ka Pärnu mnt Nõmme raudteeülesõiduga. Investeeringute kavva lülitamiseks esitas Tallinn 10. mail 2007. a nii Pääsküla kui ka Nõmme raudteeülesõidu rekonstrueerimise projektid. Positiivse otsuse sai vaid Nõmme projekt. Hilisem tasuvusuuring näitas, et nii majanduslikult kui ka kogu linna liiklusskeemi optimaalse lahenduse seisukohalt oleks otstarbekas rekonstrueerida esmalt just Pääsküla raudteeülesõidukoht. Sellest lähtuvalt tegi linn 22. detsembril 2008 ettepaneku asendada Nõmme projekt transpordi investeeringute kavas Pääsküla projektiga. Ettepanekut ei rahuldatud ning ka Nõmme projekt lülitati kava põhinimekirjast üldse välja.

Kõige keerulisem on seis linna kõikide aegade suurima kavandatud Tallinna trammi projektiga, mille esimese etapi ligikaudne maksumus on 3 mld krooni. Sellist objekti ei ole võimalik ehitada ainult linna omavahenditest ning ilmselgelt vajab linn täiendavat abi nii EL välisvahenditest kui ka riigilt. Kuigi projekt on vajalik Tallinna ühistranspordi ja liikluse viimiseks Euroopa tasemele, ei ole Vabariigi Valitsus pidanud seda projekti isegi investeeringute kava lisanimekirja vääriliseks. Samas on valitsus millegipärast äärmiselt huvitatud selle investeeringu eelprojekti koostamisest, mida tahetakse rahastada kuni 23 mln krooni ulatuses, mis eeldaks linnapoolset omafinantseeringut 6 miljonit krooni. Meenutame, et linn on juba Prantsuse firmade abiga ülipõhjalikult läbiviinud Tallinna trammi tasuvusuuringu. Seetõttu on linnal kerkinud loomulikult küsimus pakutud eelprojekti otstarbekusest, kuna praegusel programmperioodil valitsus projekti rahastamist nagunii ette ei näe.

Lisaks mitmetele probleemidele eelnimetatud projektidega, mida linn on kavandanud rahastada EL struktuurivahenditest, on valdkondi, kus valitsus ei ole andud Tallinnale üldse võimalust euroraha taotleda. Näiteks ei ole Tallinna haiglad saanud mitte mingisugust välisabi, kui samal ajal on EL struktuurvahenditest korda tehtud mitmeid Tartu Ülikooli erinevaid kliinikume. Kindlasti ei saa siinjuures jätta mainimata erihooldekodude renoveerimise ja õendusteenust pakkuvate asutuste tegevuste toetamist, kus kogu välisabi on suunatud väljapoole Tallinna.

Paraku peame tunnistama, et ka Tallinn on teinud ränki poliitilisi vigu. Tallinna Vee erastamine 2001. aastal IRLi, Sotsiaaldemokraatide ja Reformierakonna juhitud linnavalitsuse poolt on seadnud linna olukorda, kus linna ühisveevärgi ja kanalisatsiooni arendamiseks ei saa taotleda Euroopa Liidult sentigi. Selle vea hinda maksame meie ja meie lapsed. Seda kurioossem on kuulda nende samade erakondade poolt trummi löömist maamaksu tõusu üle, sest selle eesmärgiks oli saada puuduvad vahendid just nimelt linna kanaliseerimise lõpuleviimiseks. Samas oleks ilma rumala erastamiseta seda saanud teha Euroopa Liidu toel.

Nii kogu Eesti, kui ka Tallinna jätkusuutlik areng lähiaastatel oleneb paljuski eurovahendite saamise võimalusest ja rakendamise kiirusest. Euroopa Liidu struktuurivahendite oskuslikuks ja paremaks kasutamiseks on oluline koostöö kogu Eesti tasandil, sest Tallinna suurtel investeeringuprojektidel on ulatuslik mõju terve Eesti, Balti Mere Regiooni ja Euroopa Liidu elukeskkonnale ning meie globaalse konkurentsivõime tõstmisele.