Aasia jõuab läänele järele

Ajal, mil Ameerika kasiino-kapitalism on kokku kukkunud ja Ameerika Euroopa-satelliidid kannatavad, paistab Hiina olukorrast kasu lõikavat, suurendades üleilmse majanduskriisi ajal oma kaubandusülejääki. Tänavu nelja esimese kuu jooksul läks Hiina Saksamaast ette ja sai maailma suurim eksportööriks.

Tõsi, mitmes mõttes jääb Hiina veel lääneriikidest oma arengus maha. Kuigi siin elab viiendik maailma rahvastikust, annab Hiina ülemaailmsest SKP-st vaid 7%. USA ja Euroopa Liit annavad maailma SKPst samas 54%, kuigi elab seal vaid 12% maailma rahvastikust.

Aga need numbrid muutuvad kiiresti. 1995-2008 kasvas Hiina majandus 229%, samas kui maailmamajandus kasvas 63%, USA 45% ja 27-liikmeline EL vaid 37%. Pole kahtlust, et lähiajal saab Hiinast maailma suurim majanduslik jõud. Selleks on tal tarvis saavutada vähem kui veerand USA per capita SKPst, sest tema rahvastik on neli korda suurem.

Kindlasti on globaliseerumine, mis kommunismi kokku varisedes võimule pääses, teinud maalmast parema paiga, kus jõukus ühtlustub. Allpool Maailmapanga vaesuspiiri (1,25 dollarit päevas) elavate inimeste osakaal on langenud 52%-lt (1981) 25%-le (2005). Enam kui pool maailma rahvastikust kuulub nüüd keskklassi, kus nende elatustase ületab arenenud maade keskmist vaesuspiiri (8,2 dollarit 1996. aasta ostujõu pariteedi alusel). Ja maailma Gini koefitsient, mis näitab rikkuse jaotumise ebavõrdsust riikide sees, langes 0,653-lt (1980) 0,556-le (2007), suuresti tänu arenevate maade, eriti Hiina ja India, hämmastavale eduloole.

Samas ei ole areng läinud probleemideta. CO2 heitekogused on võimsalt kasvanud, fossiilkütuste varud vähenevad kiires tempos, globaalne soojenemine on kiirenenud. Isegi kui USA liitub president Barack Obama eestvedamisel Kyoto leppega, murrab maailm järgneva 30 aasta jooksul viimase 800 000 aasta temperatuurirekordid.

Suured sisserändajate lained arengumaadest OECD riikidesse panevad proovile viimaste suutlikkuse tulijaid oma ühiskonda assimileerida ning jätab arengumaad ilma haritud tööjõust. USAs ja Saksamaal on 13% elanikkonnast välismaal sündinud, Suurbritannias on see osakaal 10% ja Prantsusmaal 8%.

Oskusteta töölised tulevad tavaliselt Euroopasse, kus nad saavad koormaks heaoluriigile, samas kui oskustöölised meelitatakse USAssse, kuigi neid oleks ka kodus hädasti tarvis. Ajude äravool ei ole probleemiks mitte ainult sellistes piirkondades nagu Lõuna-Ameerika ja paljud Aafrika riigid, vaid ka Türgis, Itaalias, Suurbritannias, Balkani riikides, Saksamaal ja Soomes.

Väljaränne arengumaadest peegeldab probleemi, mis andis tõuke ka praegusele finantskriisile: rahvusvaheline kapital voolab vales suunas. Viimastel aastatel läks USAsse pool maailma kapitaliekspordist, samas kui Hiinast tuli üks viiendik kapitalist. Ainuüksi 2007. aastal importis USA 790 miljardit dollarit kapitali, samas kui arenevad ja tekkivad turud eksportisid 714 miljardit dollarit.

See andis ameeriklastele võimaluse säästmine lõpetada ja mõõdutundetult tarbida ning keeras pea peale õpikutarkuse, et kapital peab voolama rikastest riikidest vaestesse, kus seda investeeritakse produktiivsemalt.

Kuna nüüd enam ei anna maailm Ameerikale kaupa kahtlase väärtusega finantsvarade eest, peavad ameeriklased oma unistustemaailmast loobuma. Nad peavad valmistuma pikaks madalate ootuste ajaks, mis kestab palju kauem, kui järgmine majandusõitseng. See eeldab ka suuri struktuurimuutusi USA majanduses.

Järgnevate aastakümnete jooksul on maailma suurimaks väljakutseks rahu kestmine, sest majanduslike jõustruktuuride muutumine eeldab ka poliitilisi muudatusi, mida praegune ülijõud USA ei taha niisama lihtsalt aktsepteerida. See olukord sarnaneb 19. sajandile, kui majanduslikult edukas Saksamaa pani kõikuma Suurbritannia geopoliitilise ülemvõimu. Selle tulemusel puhkenud teine Kolmekümneaastane sõda viis lääne tsivilisatsiooni kokkuvarisemise äärele. Tuleb loota, et 21. sajandi poliitilised liidrid on piisavalt targad, et millelgi sellisel mitte juhtuda lasta.

Copyright: Project Syndicate, 2009.