Rõivas: kriisist väljumise eelarve

Kui laiem avalikkus räägib peamiselt eurost, siis kipub kõrvale jääma tõik, et euro kõrval annab eelarve tasakaalu 3% piires hoidmine Eestile võimaluse kriisist kergemalt väljuda. Näiteid Euroopa riikidest, kes on riigivõlga suurte hüpetega suurendanud (ja veelgi suurendamas), leiab väga palju. Tänavu võib mõnel neist majanduskahanemise number seetõttu väiksem olla, kuid see vahe makstakse kinni järgmistel aastatel. Mis omakorda tähendab, et tõusule pööramine on mineviku koorma tõttu üksjagu raskem.

Parlament ootab eelarvelt tasakaalu

Vähem kui kahe nädala pärast esitab valitsus riigikogule 2010. aasta riigieelarve. Alljärgnevalt mõned ootused, millele see eelarve peaks vastama.

Esmalt tasakaalust – on selge, et valitsuse poolt parlamendile esitatav eelarve puudujääk peab mahtuma 3% piiresse. Seda mõistagi meie praeguse parima teadmise põhjal – valitsus ja parlament saavad lähtuda eeskätt rahandusministeeriumi ja Eesti Panga prognoosidest, mitte sisetundest või tagantjärele tarkusest. Poliitikuid on kohane kritiseerida siis, kui nad prognoose teadlikult ignoreerivad, mitte siis, kui prognoosid ise ebatäpseks osutuvad.

Prognooside järgi on Eesti majanduse maht 2010. aastal tagasi aastas 2006, seda ei saa mingil juhul ignoreerida ka avalik sektor. Riigiasutuste tegevus- ja majanduskuludega on 2006. aastasse tagasiminek vajalik ja võimalik, samuti väga paljude riigiasutuste koosseisudega, mis on buumiaastatel kui pärmil paisunud. Ääremärkusena olgu öeldud, et kogu avaliku teenistuse palkade puhul 2006. aastasse tagasi kindlasti ei jõuta. Märkimisväärse osa riigipalgalistest moodustavad õpetajad, politseinikud, päästjad, tollitöötajad ja paljud teised elutähtsate funktsioonide täitjad, kelle palgatase nii suurt kärbet mõistetavalt ei võimalda.

Teiseks tuludest – pean võimalikuks, et eelarve on võimalik kokku saada ilma täiendavate maksutõusudeta. Käibemaksu tänavuaastane tõus on osutunud riigile vajalikuks sammuks, küllap mõistavad seda ka need, kelle koormus selle tõttu suurenes. Tänu sellele otsusele on 2010. aastal võimalik maksud tõenäoliselt rahule jätta. Seda mõistagi eeldusel, et lähitulevik ei too maailma majanduses ootamatult halbu üllatusi ja ei paiska taas kõiki kaarte segamini. Kuigi ükski ametlik prognoos uusi vapustusi ette ei näe, ei tohi see uinutada otsustajate valvsust, sest kogu maailma prognoosijad on teatud hetkedel eksinud.

Opositsioonierakondade esitatud ja parajasti parlamendi menetluses olevad eelnõud kõikvõimalikest maksusoodustustest võivad anda kellelegi „poliitilise punkti“, kuid oleks eelarvele kahtlematult hukatuslikud. Jääb loota, et sügis toob riigimehelikkust ja konstruktiivsust ka valitsuse vastasleeri. Opositsioonil on kergem kui kunagi olla populist, puuriidad ja kartulikuhjad on selle heaks tõestuseks.

Kolmandaks peab välisvahendite kasutamise efektiivsus olema viidud maksimumini. Valitsus tervikuna on otsustanud seada Euroopa Liidu struktuurifondide vahendite kiire ja tulemusliku kasutamise prioriteediks ning suures plaanis on tulemused ka nähtavad. See väga selge poliitiline signaal peab jõudma iga ministeeriumi ja iga ametini. Kui parlament kehtestab 2010. aasta välisvahendite kasutamise mahuks 16 miljardit krooni, siis on see seaduse jõuga ja kõigile asjaosalistele täitmiseks.

Neljandaks ei tohi me unustada põhiväärtusi – rahvuse, keele ja kultuuri säilimist. Ükski Masu ei anna õigust eitada demograafilisi reaalsusi ning ainult rumalus või äärmuskünism võib nõuda Eesti iibele dopinguna mõjunud vanemahüvitise süsteemi lõhkumist. Andes peredele kõige keerulisemal ajal kindlustunnet, murrame Eestit aastaid painanud negatiivse iibetrendi.

Kindlasti ei tohi raske aja eelarve selgrooks olla pensionide vähendamine, kuigi ikka ja jälle leiab ka selle soovijaid. Kokkuhoid ühiskonna kõige haavatavamate gruppide arvelt ei saa olla jätkusuutlik.

Viies ootus on seotud vähem eelarve eelnõuga ja rohkem rahandusministeeriumi igapäevase tegevusega. Tasakaalueesmärkide vastu ei tohi patustada ka ükski omavalitsus ega sihtasutus. Tänavuse aasta riigieelarvele paneb ainuüksi Tallinna rehepaplik laen ligikaudu poole miljardi suuruse lisakoorma, järgmistel aastatel tuleb sellised halvad üllatused ära hoida.