Olev Suuder puhub vanadele hoonetele elu sisse

"Sünnilt olen ma Tallinna poiss. Mähel elanud ja kasvanud," räägib Olev. "Kuna vanemad pidasid Pirita koolist paremaks Kadriorus asuvat kunagist 42. Keskkooli, hilisemat Kadrioru Saksa Gümnaasiumi, tuli mul igal hommikul alustada kooliteed tund varem, kui tunnid algasid. Kooli jõudmine võttis lihtsalt nii kaua aega."

Huvi arhitektuuri vastu on Suuderi sõnul pärit juba kooliajast. "Olin siis kuulnud mainitavat sellised maagilisi sõnu, nagu Alatskivi ja Sangaste loss, näinud aga polnud. Minu vanaisa Mats oli, muide, Holdre mõisa telliselöövi rentnik ja tema toodangut on kasutatud ilmselt selle mõisahoone ehitusel ja väidetavalt ka Tõrva õigeusu kirikuhoone rajamisel."

"Pärast keskkooli tuli Tartu Riikliku Ülikooli ajalooteaduskond. Õpingute ajal sai minust kaheks aastaks ka Lähte kooli õpetaja." Koolis pidin andma ajalootundidele lisaks veel ka ühiskonnaõpetust ja sõjalist kasvatust.

"Viimane oli muidugi mulle tõeline pähkel, sest vene kroonust oli mul õnnestunud pääseda ja ülikooli kaugõppes sõjaline puudus. Ei jäänud siis muud üle, kui enne esimest tundi võtsin venekeelse sõjaväemäärustiku ette ja proovisin selle järgi Kalašnikovi automaadi kokku panna, tuli välja küll," naerab ta.

1976. aastal sai Suuderist töötaja Vabariiklikus Restaureerimisvalitsuses, hiljem Kultuurimälestiste Projekteerimise Riiklikus Instituudis. "Viimases olin ma palgal sellise kummalise ametinimetusega nagu insener-ajaloolane," meenutab Suuder.

Üllatav on tema meelest see, et toona sai nende amet riigilt päris palju rahatuge. See omakorda võimaldas teha põhjalikke uurimistöid, nagu näiteks mõisahoonete kaardistamine ja inventariseerimine.

"Siis tehtud arhitektuurimälestiste uuringud kuluvad tänapäeval marjaks ära, võimaldades kõvasti kokku hoida aega, mis muidu kuluks arhiivides istumisele ja paberite lappamisele," arvab Suuder. "Tõsi, enamik tolleaegsetest kavadest ehitisi säilitada ja restaureerida ei jõudnud projektist kaugemale."

Otsus oma firma teha tuli koos ühe ajastu ümbersaamisega. "Ühel hetkel said riiklikud tellimused otsa ja nii saigi endiste kolleegidega n-ö maha istutud ja läbi räägitud, et midagi muud ei jää üle, kui tuleb luua oma firma ehk siis kooperatiiv, nagu tollal ainuvõimalik oli."

Sündinud firma üheks esimeseks suuremaks tööks oli Uppsala maja renoveerimine Tartus. Uudisasjaks oli Suuderi sõnul koosolekute pidamine. "Seni oldi harjutud, et näiteks hommikul istutakse korraks koos, jagatakse ülesanded ära ja minnakse objektile. Uppsala maja puhul aga kestis mõni arutelu kolm või neli tundi. Milleks sellist asja vaja? See oli alguses kõigile arusaamatu, pikapeale aga hakkas selliste koosistumiste vajalikkus ka meie inimestele selgeks saama," muigab Suuder.

Uppsala majale järgnes Tampere maja ja nii on tehtud objektide nimistu ainult pikenenud.

Siia kuuluvad Tartu ülikooli peahoone, Raadi mõis, Ääsmäe mõis, Sangaste loss, Tartu Jaani kirik, Mooste mõis jne.

"Ega ei saa öelda, et tööd oleks palju. Põhilised objektid on ikkagi need, millele õnnestub euroliidu rahatuge hankida, sekka üksikud eraomandis olevad hooned," ütleb Suuder. "Samas on tore jagada oma teadmisi arhitektuuri ja restaureerimise alal praegustele tudengitele, keda ootavad ees ehk paremad ajad ja võimalused veel mittehävinenud arhitektuuripärandit turgutada."

Kagu-Eestis paikneva ja ühe rikkalikuma hooneteansambliga Mooste mõisaga on Olev Suuderil pikaajaline ja tihe side.

"Oma 15-16 aastat on juba Moostes toimuval saanud silm peal hoitud. See on tore, et kunagi üsna nutuses seisus olnud hooned on kohaliku vallavanema Ülo Needo eestvedamisel juba osaliselt renoveeritud."

Praegu käib mõisakompleksis töö vana karjalauda taastamisel, millest saab folgikoda. Samuti on ehitus pooleli eravalduses olevas viinavabrikus. Ehituslik järelevalve on neil hoonetel Olev Suuderi kanda jäetud.