Trahvi kõrvale tuleb tsiviilnõue

Euroopa Komisjon on juba mitmeid aastaid järjest püstitanud konkurentsiõiguse rikkumiste eest määratavate trahvide suuruste osas rekordeid. Vahepeal jäi koguni mulje nagu olekski järjekordse rekordi püstitamine eesmärk omaette. Suurim trahv, mille Euroopa Komisjon on ettevõtjale teinud, on tänase päeva seisuga 896 miljonit eurot. On ilmselt aja küsimus, millal saab ületatud miljardi euro piir. Rahatrahv ei ole siiski ainukene asi, mida ettevõtja tänapäeval kartma peab. Vaatamata sellele, et ilmselt on sada miljonite eurode suurusel rahatrahvil arvestatav üldpreventiivne mõju ettevõtjatele, on Euroopa Komisjon aktiivselt tegelemas muude konkurentsijärelevalve meetmete tõhustamisega. Üheks selliseks meetmeks on tsiviilnõuete esitamise soodustamine.

Senimaani on konkurentsiõiguse kohaldamine nii Eestis kui teistes EL liikmesriikides tähendanud eelkõige haldus- või kriminaalõiguslikku vastutust. Tsiviilkahjude hüvitamine on jäänud tagaplaanile. Tavaliselt algab konkurentsijärelevalve kaebusest konkurentsijärelevalve asutusele ja sellega asi ka piirdub. Konkurentsijärelevalve asutuse otsusele järgnevalt tsiviilnõuete (kahjunõuete) esitamine kohtusse on endiselt nii Eestis kui paljudes teistes liikmesriikides haruldane.

Olukord võib varsti aga oluliselt muutuda. Juba 2004. a viis Euroopa Komisjon läbi uuringu, mille eesmärgiks oli selgitada välja, millised takistused esinevad liikmesriikides tsiviilnõuete esitamisel konkurentsiõiguse alaste rikkumistega tekitatud kahjude hüvitamisel. Uuringut ajendas ilmselt läbi viima tsiviilnõuete vähesus. Aasta hiljem avaldas Euroopa Komisjon tsiviilnõuete kohta ka Rohelise Raamatu ja seejärel 2008.a Valge Raamatu, mis sisaldas juba konkreetseid ettepanekuid efektiivse tsiviilnõuete esitamist soodustava süsteemi väljatöötamiseks Euroopa Liidus. Tõenäoliselt hakatakse juba mõne aasta pärast ühtlustama liikmesriikide siseriiklikke õigusakte konkurentsiõiguse rikkumistest tulenevate tsiviilnõuete esitamise osas, et lihtsustada ja soodustada vastavate nõuete esitamist. Võimalikele õiguserikkujatele tähendab see aga seda, et varsti ei ole rahatrahvid (mis teatavasti vähemalt Eestis ei ole senimaani olnud konkurentsialaste õiguserikkumiste korral kuigi suured) kõige suurem risk, vaid pigem tuleb hakata tundma muret võimalike tsiviilnõuete pärast.

Hiljuti karistati Soomes kartellilepinguid sõlminud teede-ehitajaid rohkem kui 80 miljoni eurose rahatrahviga. Nimetatut kajastas ka Äripäev. Äripäeva andmetel ("Kohus mõistis Soome asfaldikartellile 1,29 mld kr trahvi", Äripäev, 29.09.2009) on praeguseks juba esitatud kartelliosaliste vastu tsiviilnõudeid ligi 100 miljoni euro ulatuses. Seega ületavad esitatud kahjunõuded rahatrahvi, mis juba ise oli tavatult suur.

Võib eeldada, et sarnaseid arenguid hakkame varsti nägema ka Eestis. Teadaolevalt on Konkurentsiamet viimastel aastatel alustanud mitut kriminaalmenetlust ja mitmed neist on jõudnud ka kohtusse. Kahjuks pole hetkel teada, kas ja kui suures ulatuses on esitatud või kavatsetakse esitada tsiviilhagisid. Viimastel aastatel on algatatud ka mitmeid (üksikuid) tsiviilasju konkurentsiseaduse rikkumisega tekitatud kahjude hüvitamiseks, kuid ka neist ei ole ükski veel jõudnud jõustunud lahendini. Üldise tähelepanekuna võib siiski väita, et kohtutele esitatud tsiviilnõuded on üldiselt olnud seotud õiguserikkumistega, mille toime panemise on eelnevalt tuvastanud Konkurentsiamet. Tõenäoliselt ei ole kahju hüvitamise üldine regulatsioon ja tõendamiskoormuse jaotus keeruliste konkurentsiõiguslike vaidluste lahendamiseks sobiv, mistõttu paljudel juhtudel tsiviilnõudeid ei esitatagi, kui puudub Konkurentsiameti haldusakt, millele kohtumenetluses saaks tugineda.

Üheks tsiviilnõuete esitamise vähesuse põhjuseks tuleks seega lugeda Konkurentsiameti õiguserikkumisi tuvastavate otsuste vähesust. On ilmne (nt Konkurentsiameti poolt menetletavate kriminaalmenetluste arv on kasvanud jne), et Konkurentsiamet on oma konkurentsijärelevalve alast tegevust intensiivistamas. Euroopa Liidus on üldiselt aru saadud, et õiguserikkumine ei tohi muutuda ettevõtjale majanduslikult kasulikuks, vastasel korral ei ole rahalisel karistusel erilist preventiivset toimet. Tsiviilnõuete esitamine elimineerib rikkumisest saadava kasu ning toimib seeläbi ka karistust toestava meetmena, kuigi tsiviilnõude rahuldamine ei ole iseenesest karistusliku iseloomuga. Võib arvata, et konkurentsiõiguse rakendamine tsiviilkorras (s.o tsiviilvastutuse rakendamine) muutub tulevikus sagedasemaks ning sellest kujuneb õiguserikkujale peatselt tõsine majanduslik risk.