Arvamus: kuidas Mart Laar raha teenib?

Heaks näiteks, kus avalik ettevõte on rakendatud erahuvide rahalisse teenistusse, on Eesti Energia müük. Rakendajaks on Mart Laar. IRLi juhtfiguur on saanud aru, et tänane poliitparempoolne Eesti riik müüks maha kõik, mis võimalik. Seega tuleks ennast sättida olukorda, kus sellest on võimalik maksimaalsel viisil kasu lõigata.

Mart Laar ootab pakkumisi

Mart Laar on Eesti Energia müügil positsioneerunud nii, et kõik arvestatavad ostjad teeksid pakkumisi just talle, et kõik saaksid aru tema võtmerollist otsustamisel ning et energiafirma ostmine Laarist mööda minnes oleks juba ette läbi kukkunud üritus. Mis muu, kui pakkumisvooru avamine, oli põhjuseks, et Mart Laar mõnda aega tagasi avalikult teatas Eesti Energia müügi otsusest – informaalsest seisukohavõtust, mis eelneb ametlikule otsusele.Iga vähegi mõtlemisvõimet omav potentsiaalne Eesti Energia ülevõtja saab Mart Laari käitumist jälgides aru, et sisulise toetuse pälvimiseks on ainuke võimalus küsida IRLi juhi tingimusi – kui suur on vahendustasu ja millisel viisil tuleb seda maksta.Segadusse ei tohi sattuda asjaolust, et Eesti Energia müügist räägitakse ikkagi selle ettevõtte börsile viimise kontekstis. Me räägime miljarditest kroonidest müügihinnast ja sadadest miljonitest kroonidest müügi korraldaja vahendustasust. Selline tehing ei toimu ühe hetkega ja lihtsakoelise ostu-müügi lepinguga. See tehing on avalikku huvi silmas pidades võimalik läbi viia üksnes samm sammult erinevaid etappe rakendades ning avalikku huvi järk järgult hajutades ja eksitades.Kõigepealt viiakse energiafirma börsile, siis tekib eraettevõtjast tuumikomanik, leiavad aset mitmed salakokkulepped ja siis teatud aja möödudes viiakse Eesti Energia börsilt jälle ära juba õige ostja omandisse. Kõik tundub ilus ja avalikkusele söödav. Etapiviisiliselt Eesti Energia erakätesse andmist läbi viies on kergem peita ka sadadesse miljonitesse kroonidesse ulatuvat vahendustasu.Miks peaks keegi üldse vahendustasu pakkuma?

Eesti peaks olema avatud majandusega kaasaegne riik ja mõte mingisugusestki mitteametlikust vahendustasust poliitikule riigi juhtiva ettevõtte erastamise juures peaks olema väga vale. Samas kehtib selliste vahendustasude korral turumajanduslik põhimõte, et kus on nõudjaid, seal on ka pakkujaid. Kui Mart Laar avalikult kuulutab, et Eesti Energia tuleb müüki ja annab mõista, et tema on sisuline niiditõmbaja, siis on see ju kutse pakkumisele. Eesti Energia on niivõrd magus suutäis, et enamik agressiivseid rahvusvahelisi investoreid pisikese paarisaja miljoni kroonise vahendustasu ees risti ette lööma küll ei hakka.

Mis alust on kahtlustada Mart Laari soovis Eesti avaliku ettevõtte müügi läbi endale isiklikku raha teenida? Esiteks sellepärast, et tema käitumine Eesti Energia müügi tutvustamisel viitab piisaval määral tema sedasorti kavatsustele. Teiseks sellepärast, et Laar on ka varemalt silma paistnud olukordades, kus avaliku rahaga tema isiklikku heaolu parandatakse.

Kõige hiljutisem näide sellest on Swedbanki käitumine pensioni II samba klientide raha suunamisel oma hapnema minevasse Private Debt Fondi, millega päästis pank pensionikogujate kulul nii fondi kui ka selle investoreid. 5. oktoobri juhtkirjas lubab Äripäev lausa maasikauudist sellest, kuidas Mart Laar Private Debt Fondi investorina ka pensioniraha poolt välja ostetud saab. Seega ühiskonna pensioniressurss läheb loosi Mart Laari vara päästmisel.

Varasema ja üldrahvalikult tuntud näitena Mart Laari äritegevusest võib mainida nn. rublatehingut, mille käigus müüdi rahareformi raames kogutud rublad Tšetšeeniasse ja teeniti eeldatavasti kopsakat vahendustasu. Tollane rahareformikomitee esimees Mart Laar vahendustasu teenimist eitas, kuid ometigi selle saamist mingil põhjusel kahtlustati ja selle kohta ka küsimusi Mart Laarile esitati. Kus suitsu, seal tuld.

Nii jääbki Eesti rahvas varast ilma

Selliste näidetega jõuamegi olukorda, kus avalik ressurss on läbi aegade teeninud teatud poliitikute huve, mis Mart Laari isiku näitel on seoses Eesti Energia müügiplaaniga täna eriti päevakohane. Kui valimised seljataga, siis saame olla tunnistajaks järjekordsele õudusloole, kuidas Eesti majanduse üks suuremaid varasid tipppoliitiku abil Eesti rahva käest ära liigub ja mõnda vahendustasuga nõustunud erainvestorit rikastama hakkab. Sellistetehingute tulemusena Eesti rahvas pikapeale varast ilma jääbki.Otse loomulikult ei saa sellist avalike ettevõtete erahuvide teenistusse minemist aktsepteerida ei Mart Laari poolt koordineerituna ega ka kellegi teise poolt läbi viiduna. Mart Laar on muidugi erakordselt särav näide, kes on avaliku ressursi toel suutnud spekuleerida või spekuleerib valuutaturgudel (rublatehing), võlakirjaturgudel (Swedbanki pensionitehing) ja ka aktsiaturgudel (Eesti Energia idee). Loomulikult ei ole ta Eestis ainuke selliseid tehinguid harrastav poliitik, teised tegijad ei ole lihtsalt nii kõrgelennulised ja silmatorkavad.Ammu on saabunud aeg, kus tuleb lõplikult välistada avaliku ressursi erahuvide teenistusse suunamine. Eesti inimeste ühise vara kasutamine loetud inimeste erahuvides ei ole õige, õiglane, kohane arenenud riigile ja juba osutunud väga kahjulikuks meie majandusele.

Ma väga loodan, et kõik Eesti inimesed võttavad selles osas peagi oma seisukoha.