Kullamull ja kullaadvokaadid

Kullahinnad on järsult tõusnud, ületades 1000 dollari piiri ja tõustes viimastel nädalatel 1200 ja enama dollarini untsi kohta. Tänapäeva "kullaadvokaadid" väidavad, et hind võib jõuda 2000 dollarini. Hiljutine hinnatõus näeb aga kahtlaselt mulli moodi välja, kuna majanduse põhialustega saab seda ainult osaliselt põhjendada.

Kullahinnad tõusevad järsult ainult kahes olukorras. Kui inflatsioon on kõrge ja tõusuteel, muutub kuld kaitsevalliks inflatsiooni vastu. Kui on oht lähenevaks majandussurutiseks ja investorid kardavad oma pangahoiuste turvalisuse pärast, muutub kuld ohutuks sadamaks.

Kaks viimast aastat sobivad selle mudeliga. Kullahinnad hakkasid järsult tõusma 2008. a esimeses pooles, kui tärkavad turud üle kuumenesid, tarbekaupade hinnad tõusid ja muretseti inflatsiooni suurenemise pärast kiire kasvuga tärkavatel turgudel. Isegi see tõus oli osaliselt mull, mis lõhkes 2008 teisel poolaastal, kui maailmamajandus pärast üleilmse majanduskasvu hävitanud naftahinna tõusu 145 dollarini langusesse läks. Kuna mure deflatsiooni pärast asendus inflatsioonihirmuga, hakkasid kullahinnad koos tarbekaupade hindade korrigeerimisega langema.

Teine hinnatipmik oli siis, kui Lehman Brothers pankrotistus, viies investorid paanikasse oma finantsvarade, k.a pangahoiuste ohutuse pärast. See paanika oli asjaga seotud, kui G7 kohustus pangahoiuste garantiisid suurendama ja finantssüsteemi toetama. Paanika vaibudes 2008 lõpus hakkasid kullahinnad langema. Selleks ajaks oli maailmamajandus vajumas depressiooni ning kommertslik ja tööstuslik kullakasutus ning isegi luksuskaupade nõudlus sööstis edasi sügaviku suunas.

Kulla hind tõusis üle 1000 dollari uuesti veebruaris-märtsis 2009, mil paistis, et suurem osa USA ja Euroopa rahandussüsteemist võib pankroti piiril olla ja paljud valitsused ei suuda hoiuseid garanteerida ja rahandussüsteemi toetada, kuna pangad, mis olid liiga suured pankrotistumiseks, olid ka liiga suured päästmiseks.

See paanika vaibus ja kullahinnad hakkasid uuesti triivima pärast seda, kui USA pankadele tehti "pingekatsed". USA probleemvarade toetusprogramm toetas täiendavalt rahandussüsteemi, eemaldades halvad varad pankade bilanssidest ja maailmamajandus jõudis järk-järgult põhjani.

Miks kullahinnad seega peatse inflatsiooni- või depressiooniohu puudumisel mõne viimase kuu jooksul jälle järsult tõusma hakkasid?

Sellel on mitu põhjust, kuid need eeldavad järk-järgulist tõusu märkimisväärse allapoole korrigeerimise riskiga, mitte kiire tõusuga 2000 dollarini, nagu praegused kullaadvokaadid kinnitavad.

Kuna me asume ikka veel üleilmse deflatsiooni maailmas, panevad ulatuslikud rahastatud eelarvepuudujäägid muret tundma keskpika kestusega inflatsiooni pärast. Teiseks mõjutab massiivne likviidsuslaine keskpanga lihtsa rahapoliitika kaudu varasid, k.a tarbekaupu, mis võib lõpuks inflatsioonile kütet juurde anda. Kolmandaks surub dollariga finantseeritud eksport USA dollari järsult alla ning dollari väärtuse ja tarbekaupade hinna vahel dollarites on pöördvõrdeline suhe - mida madalam on dollar, seda kõrgem on nafta, energia ja teiste tarbekaupade, k.a kulla, hind dollarites.

Neljandaks on nii olemasolevad kui toodetavad kullavarud maailmas piiratud ja nõudlus tõuseb kiiremini kui seda rahuldada suudetakse. Osa sellest nõudlusest tuleb keskpankadelt, näiteks India, Hiina ja Lõuna-Korea omadelt. Ja osa sellest tuleb erainvestoritelt, kes kasutavad kulda kaitsevallina väikese tõenäosusega "järelriskide" (suur inflatsioon ja veel üks depressioonilähedane olukord) vastu. Kahtlemata tahavad investorid end järjest enam selliste riskide vastu piisavalt kaitsta. Arvestades kulla jäika pakkumist suurendab isegi väike nihe kulla osas keskpankade ja erainvestorite portfellides selle hinda märkimisväärselt.

Kokkuvõttes suureneb ka riikliku võimekuse risk - vaadake probleeme, mis on investoritel Dubais, Kreekas ja teistel tärkavatel turgudel ja arenenud riikides. See on elustanud mure selle pärast, et valitsused ei pruugi olla võimelised päästmiseks liiga suuri rahandussüsteeme toetama.

Kuna kullal ei ole omaväärtust, eksisteerib märkimisväärne allapoole korrigeerimise oht. Kokkuvõttes peavad keskpangad lõpetama kvantitatiivse soodustuste tegemise ja kaotama nullintressimäärad, mis avaldab riskikapitalile survet allapoole liikumiseks, kaasates tarbekaubad. Või siis osutub üleilmne majanduse taastumine hapraks ja aneemiliseks, mis viib tarbekaupade osas langusmeeleoludeni ja paneb uskuma USA dollari kursi tõusu.

Teine langusrisk seisneb selles, et dollaripõhine eksport võib tagurpidikäigu saada, purustades üleilmse varamulli, mille see koos raha likviidsuslainega on põhjustanud. Ja kuna eksport ja likviidsuslaine põhjustavad üleilmset varamulli, on mingi osa kullahinna hiljutisest tõusust samuti mullist tingitud koos investorite karjakäitumise ja "impulsskauplemisega", mis kullahinda üha kõrgemale ja kõrgemale sunnib. Aga kõik mullid lõhkevad lõpuks. Mida suurem on mull, seda suurema pauguga see lõhkeb.

Kullahindade hiljutist tõusu õigustavad majanduse põhialused ainult osaliselt. Samuti ei ole selge, miks investorid peaksid kulda varuma, kui maailmamajandus jälle langusesse kukub ja mure lähedalseisva depressiooni ja ohjeldamatu deflatsiooni pärast järsult suureneb. Kui te tõesti üleilmset majanduse krahhi kardate, peaksite te varuma relvi, konserveeritud toitu ja muid tarbekaupu, mida te reaalselt oma suvemajakeses kasutada saate.

Nouriel Roubini on majandusprofessor New Yorki Ülikoolis ja RGE Monitori president, NYU, and Chairman of Roubini Global Economics (www.roubini.com).

Copyright: Project Syndicate, 2009, www.project-syndicate.org