Nii nad tapsidki pisiettevõtluse

Ja nii nad tapsidki ära meie pisiettevõtluse, ütleks 2009. aasta kohta vahva sõdur Švejk. Nagu arvata võis, kahandas FIEde kohustuslik äriregistrisse kantimine inimeste ettevõtlikkust katastroofiliselt. 1. jaanuari seisuga oli äriregistris registreeritud FIEsid 32 148 ja rohkem neid nüüd polegi. Aastail 2004-2006 oli E-vormi esitajaid (nemad olid registreeritutest need, kes tegelikult ettevõtlusega tegelesid) üle 50 000.

Nii ELis kui OECDs, mille liikmeks Eesti tahab saada, on vastu võetud väikeettevõtluse toetamise vajalikkust rõhutav harta. Mõlema liikmeskonnaga võrreldes on meil aga tööjõuturul osalejaist iseendale tööandjate osakaal kõige väiksem. Sama tilluke on see ainult Luksemburgis. Muu maailma majanduse seaduspärasused Eestis ei kehti, oleme ise targad, nagu kehva lugemisoskusega Mäeotsa Peeter Koidula surematust näidendist.

2009. aastal oli maksuametis registreeritud FIEdele äriregistrisse ümberregistreerimine riigilõivuvaba. Sellest aastast tuleb registreerimises eest maksta 200 krooni riigilõivu. Need, kes arvutit ei tunne või ID-kaarti ei kasuta, peavad äriregistrile avalduse esitama notari kaudu, temale tuleb registreerimisavalduse projekti koostamise ja ettevõtja allkirja tõestamise eest koos käibemaksuga maksta 582 krooni. Koos riigilõivuga teeb kokku 782 krooni, nii et mõistlik oleks lõpetada töötutele ettevõtluskursuste korraldamine.

Novembris andsid kaks opositsioonierakonda sisse meie üheskoos koostatud eelnõu, mis oleks lahendanud mõned FIE-de probleemid. Esiteks oleks FIE-d saanud võimaluse töövõimetuslehtede alusel arvata oma ettevõtlustulust maha midagi neljandast kaheksanda haiguspäeva eest. Ühe päeva eest mahaarvatav tulu oleks arvutatud eelmise aasta ettevõtlustulu järgi.

Teatavasti maksab Haigekassa eelmise aasta 1. juulist töövõimetushüvitist alates üheksandast haiguspäevast ning neljandast kuni kaheksanda päevani maksab palgatöötajatele hüvitist tööandja. Iseendale tööandjale ei maksa aga selle aja eest keegi, ja kuna Riigikogu ei osanud tavapäraselt seaduste muutmisel FIE-dele mõelda, ei ole neil ka õigust esimese viie haiguspäeva eest midagi oma maksustatavast tulust maha arvata.

Teiseks nägi eelnõu ette ettevõtte maksuvaba üleandmises protseduurides konaruste silumise. Eelnõu võeti küll menetlusse, aga valitsus ei ole suutnud pooleteise kuu jooksul oma seisukohta Riigikogule esitada. On aga kuulda, et valitsuserakonnad üritavad samasuguseid seadusi oma nime all kokku kirjutada.

Selle aasta 1. juulil kehtima hakkavad perekonnaseadus ja perekonnaseisutoimingute seadus toob üht-teist uut ka FIE-dele, kuigi fiiendust ja ettevõtja ettevõtet seadusse iseendast sisse ei kirjutatud.

Pärast 2010. a 1. juulit abielluvad inimesed peavad valima omavaheliste varaliste suhete korraldamise põhimõtte: kas varaühisus, vara juurdekasvu tasaarvestus või varalahusus. Kui abiellujad seisukohta ei võta, rakendub varaühisus, nagu ka enne uue seaduse jõustumist abiellunute varale.

Varaühisus sarnaneb praeguse seaduse ühisvara sätetele: kogu abielu kestel soetatud vara, sealhulgas ka FIE-st abikaasa poolt ettevõtluse kuludesse kantud vara on ühisvara, ja enne abiellumist inimese omanduses olnud vara on vaikimisi lahusvara. Praeguse seaduse järgi on abikaasadel ühisvara kasutamisele võrdne õigus, tulevase seaduse järgi teostavad abikaasad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi aga ühiselt. Seetõttu tekkib praktiliselt kõigist abikaasade tehtud tehingutest solidaarkohustus(-vastutus), sest kõike tehti ju ühiselt, ja FIE ettevõtlusest tekkinud vastutuse puhul läheb mängu tõesti kogu pere vara.

Abikaasad võivad küll abieluvaralepinguga ette näha, et abikaasa nõusolekut ei ole vaja teise abikaasa iseseisvas majandustegevuses tehtavate tehingute puhul. Abieluvaraleping sõlmitakse aga ainult notariaalselt tõestatud vormis, see ei ole niisama suuline kokkulepe, mille olemasolu võiks kohus tagantjärele ka abikaasade tegelikust käitumisest välja lugeda.

Vara juurdekasvu tasaarvestuse puhul ei teki abikaasade varast ühisvara, aga abielu lõppemisel jagatakse selle ajal tekkinud vara juurdekasv ehk soetisvara pooleks. Abikaasade võimalikku tüllipööramist arvestades on see põhimõte FIE seisukohast mõistlikum, sest varaühisuse puhul on vaja abikaasa nõusolekut tõesti iga naela ja kruvi müümiseks.

Varalahusus on just see, mida nimetus ütleb: mõlemal abikaasal on oma vara ilma mingite varjatud lõksudeta. Varalahususe elemente saab abielulepinguga sisse viia ka varaühisusse: mõni osa varast lugeda lahusvaraks.