Pankadel pead maha!

Viimaks tundub USA presidendi Barack Obama administratsioon mõtisklevat otsustava sammu astumise üle riigi panganduseliidi vastu. Kriitilisel ajal septembrist 2008 kuni 2009. aasta alguseni pigistasid Bushi ja Obama administratsioonid silma kinni, polnud kavas kõrvaldada ametist kriisi põhjustada aidanud pankurid, lõpetada nende pankade tegevust.

Tavaliselt võib kriisi ajal eeldada tõsiseid ümberkorraldusi. Isegi halva õnne ja ebapädevuse kombinatsiooni puhul eeldatakse, et kui ettevõte vajab riigi abi, tuleb tippjuhid välja vahetada. USAs pole aga midagi juhtunud. Enamik suurpankade kriisieelseid juhte on ametis, riskikontrolli või tasude osas on muutused tühised.

Kui majanduse stabiliseerimise meetmed tööle hakkasid, teenisid pangad taas raha, seejuures tuleb arvestada ka mõne konkurendi, nt Bear Stern ja Lehman Brothers, lahkumist.

Obama algatas suvel 2009 tagasihoidliku reformi, ettepaneku tarbijate uuteks kaitsemeetmeiks ja mõneks finantsstabiilsuse tugevdamise abinõuks. Sellele võideldi visalt vastu. 2010. aasta algul pakuti välja uus pangandusmaks, eesmärgiks koguda kümnendiga 90 mld dollarit.

Pole ime, et pangad on vastu - senine ärimudel lubab neil heal ajal kasu lõigata ja lasta maksumaksjal kulud kanda, kui nad kaotavad. See õhutab riskima ja ähvardab buumi-krahhi-päästmise korduvate tsüklitega.

Obama administratsioon peab tegema kaht asja. Kapitalinõudeid tuleb kolmekordistada nii USAs kui ka G20 riikides, et pankade tuumkapital oleks vähemalt 20-25%. Siis mängivad põhirolli aktsionärid, kes sunnivad panku mõistlikult käituma. Ja pangad, mis on "liiga suured, et pankrotistuda", tuleb väiksemaks muuta, et maksumaksjad ei peaks neid iga kriisi puhkemisel päästma.

Obamal on õigus olla karm kuue suurima USA panga suhtes, sh JP Morgan Chase, Goldman Sachs, Citigroup ja Bank of America, mille varad kokku moodustavad üle 60% SKPst. Finantskontsentratsiooni enneolematu määr! Kontsentreeritud majanduslik võim kaldub üle võtma poliitilist võimu, see töötab vastu demokraatiale. Ent see töötab vastu ka usaldusväärsele majanduspoliitikale.

Copyright: Project Syndicate, 2010, www.project-syndicate.org