Seadusest võitku kõik pooled

Kuigi eraisiku saneerimise seaduseelnõu on veel visiooni tasemel, on avalik arutelu oluline - on ju tegemist väga aktuaalse teemaga, mis võib otseselt või kaudselt puudutada iga inimest. Samas on äärmiselt oluline, et kavandatava seadusega ei antaks sõnumit, et võetud kohustusi ei tulegi täita.

Eelnõu kavandis visandatud meetmed kattuvad osaliselt juba praegu pankade makseraskustes olevatele klientidele pakutavate võimalustega - näiteks maksepuhkus, laenutähtaja pikendamine, lühiajaliste võlgnevuste liitmine üheks pikemaajaliseks võlaks. Eeltoodud meetmed on peamised tööriistad, mida pangad kasutavad makseraskustes kliendi abistamiseks.

Palju on kirjutatud laenutagatise sundmüükidest. Erinevalt ringlevast müüdist kasutavad pangad sundmüüke vaid erandjuhtudel - kui ükski teine majanduslikult mõistlikum viis ei ole enam võimalik. Peamiselt juhul, kui klient keeldub igasugusest koostööst, varjab ennast või esitab pangale valeandmeid.

Isegi kui tagatisvara müük on vajalik, eelistatakse seda teha kliendiga kokkuleppel, kuna kohtutäiturite tasud on ebamõistlikult kõrged, praegune praktika näitab, et keskmine tasu jääb 11% juurde. Samas jääb täituri tegevus müümisel sageli formaalseks ega taga parima võimaliku hinnataseme saavutamist. Tulemusena jääb kliendi kanda suurem võlajääk ning seetõttu on mõistetav, miks pangad otsustavad sundmüügi kasuks alles siis, kui ükski teine lahendus enam ei tööta.

Ettevõtete saneerimisprotseduuri näitel väljatöötatav analoog eraisikutele tõstatab aga mitmeid küsimusi.

Esiteks, kuidas tagada nõuete reaalsuse kontroll - kui juriidilisest isikust võlgniku korral saab enamuse nõuete puhul eeldada, et need kajastuvad võlgniku raamatupidamises, siis eraisikust võlgniku puhul sellist nõude õigsuse kontrollimise võimalust ei ole. Seega on oht, et fiktiivsete kohustuste tõttu võib saneerimisprotseduurist saada farss.

Teiseks, võlgade ümberkujundamise algatamise eeldused peavad olema väga selged. Kehtiva ettevõtete saneerimisseaduse ähmane "ähvardava maksejõuetuse" kriteerium on praktikas põhjustanud palju segadust.

Kolmandaks, võlgade mahakirjutamise maksimummäär ja tagatise realiseerimise keelu kestvus. Toetamist väärib eelnõu autorite lähenemine mitte lammutadapraegu kehtiva pandiõiguse alustalasid. Tuleb selgesõnaliselt välistada hüpoteegiga tagatud nõuete vähendamise võimalus ja säilitada põhimõte, et tagatise realiseerimisest saadud summadega rahuldatakse esmajärjekorras nõue, mille tagatiseks pant on seatud.

Võlgade ümberkujundamise idee väärib toetamist, kui menetluse läbiviimise tulemusena saavutatakse pankrotiprotsessist soodsam lahend nii võlgnikule kui ka võlausaldajale. Oluline on teha seaduseelnõule mõjuanalüüs, et hinnata muudatuste mõju nii riigi halduskoormusele, kinnisvara hindadele kui ka pankade krediidipoliitikale.

Oluline aspekt on ka see, et eraisiku saneerimise idee edasiarendamisel ei rikutaks rahvusvahelist head tava ning seadus ei omaks tagasiulatuvat mõju praegu kehtivatele laenulepingutele. Rahvusvaheline pangandus on investeerinud Eestisse rahalist ressurssi ja kujundanud 10 aasta praktika jooksul ca 100 miljardi krooni suuruse eluasemelaenu portfelli. Laenude tagamise reeglite muutus eelnevatel aastatel sõlmitud kokkulepetele avaldaks investeerimiskeskkonnale negatiivset mõju.