Debatt: Pandisüsteem on parim?

Ettepanek muuta pandisüsteem vabatahtlikuks on saavutanud suurt vastukaja. Olles ise ettevõtja, olen hästi kursis tänase monopoolse pandisüsteemi probleemide ja konkurentsimoonutustega.

Ettevõtetele tuleb anda valikuvõimalus oma joogipakendi tagasikorjamiseks monopoolse pandisüsteemi või konteinersüsteemide kaudu.

Pandisüsteemi tõttu on Eesti muutunud naaberriikide prügimäeks. Lätist on toodud Eestisse mitusada rekkatäit tühja taarat. See aitab ka Eesti Pandipakendil paberi peal suurt tagastusprotsenti näidata.

Mõned arvavad, et pandisüsteem aitab prahista-mist vältida - tarbijail on rahaline stiimul taarast vastutustundlikul moel lahti saada. Ent joogipakendid moodustavad 5-15% kogu prügist, nii et kohustuslik pandisüsteem ei muuda suurt midagi. Ka joogitaarat ainult konteinersüsteemi kaudu tagasi korjates täidab Eesti kohustuse ELi ees - suunata 85% joogipakendit taaskasutusse. Paljudes riikides ületab see 90%. Kuid mitte tänu pandisüsteemile, vaid tõhusatele taaskasutussüsteemidele. Vaid Taani, Eesti, Soome, Saksamaa, Holland ja Rootsi hoiavad kinni pandisüsteemist.

Riikides, kus võetakse ringlusse enim pakendeid, ei ole kohustuslikku pandisüsteemi. Pandisüsteemid sunnivad tarbijaid ja tööstust tegelema kahe eraldi jäätmekogumissüsteemiga. Dubleerimine suurendab survet keskkonnale. Kulu ettevõtlusele maksab kinni tarbija. Ostes joogipudeli, maksab inimene 1,5 krooni, et 1 kroon tagasi saada.

Tagamaks, et väljaspool riiki ostetud pakendeid ei tagastataks tagatisraha eest, mida polegi makstud või mille eest on naaberriigis makstud vähem, vajavad pandipakendid eritähistust. See on vastuolus kaupade vaba liikumise põhimõttega. Euroopa Komisjon tunnistab, et pandisüsteemidega luuakse imporditud toodetele takistusi ja häiritakse siseturu toimimist.

EK on andnud välja suunise, milles selgitatakse, et ELi õigus lubab liikmesriikidel kasutada kohustuslikku pandisüsteemi vaid siis, kui see on vajalik keskkonnakaitselistel põhjustel, kuid isegi sel juhul ei või õigusaktid minna kaugemale taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalikust. Kahjuks on aga Eestis käitutud teisti.

Kohustuslikel pandisüsteemidel oli oma otstarve siis, kui puudusid tõhusad taaskasutussüsteemid. Praegu on pandisüsteemid takistuseks keskkonnaalasele ja rahalisele tõhususele. Prahistamine on korrelatsioonis sotsiaalsete ja majanduslike teguritega, mitte pandisüsteemi olemasolu või selle puudumisega.

Kui poole odavamalt võib saada parema tulemuse, on raske aru saada, miks me nii ei tee?!