Kindlustus energiasüsteemile

Eesti energiasüsteem on tulevikku vaadates üsna ebakindel, sest puuduvad sobilikud elektrijaamad, mis tagaks elektrisüsteemi töökindluse ja tasakaalu. Meil pole oma avariireservjaamu, kiiresti käivituvaid üles- ja allareageerivaid elektrijaamu ega ka võimalust kaitsta oma elektriturgu hinna liigse kõikumise eest.

Elektrimajanduse arengukava näeb ette stsenaariumid, kuidas elektrienergia tootmine Eestis areneb. Kõigis neis on ka tuuleenergia, kuid elektrisüsteemi võimsusbilansis tuulikuid ei arvestata. Selleks, et neid saaks seal kajastada, tuleb paralleelselt samas suurusjärgus ehitada ka reguleerivaid elektrijaamu, mis asendaksid tuulejaamu siis, kui tuul muutub või üldse kaob.

Eestis arendatakse praegu hüdroakumulatsioonijaama, kus muudetakse vee kineetiline energia elektrienergiaks. Süsteem töötab ka vastupidi - kui elekter on odav, pumbatakse vesi ülemistesse reservuaaridesse, kus see jääb ootama aega, mil elektrit taas toota vaja. Seega saab jaama kasutada nii võimsuste üles kui ka alla reguleerimiseks. Gaasiturbiinjaamal sellist võimet näiteks pole. Eestis praegu kiire allareguleerimisvõimega jaamu polegi ning elektri ületootmisel saab süsteemi tasakaalu viia ainult mõne jaama väljalülitamisel.

Lisaks reguleerimisele on hüdroakumulatsioonijaamal tervikuna märksa laiem tähendus. Jaam pakub ka avariireservi hoidmise teenust, mida läheb vaja, kui süsteemis midagi juhtub. Suurte elektririkete korral on oluline kiirus ning hüdroelektrijaamad saavutavad oma täisvõimsuse mõne minutiga. Estlink2 valmimisega kasvab avariireservi vajadus oluliselt, kuid praegu asub Eesti avariireserv Lätis, kust seda lisaks osta pole võimalik.

Kolmas fakt, mis räägib hüdroakumulatsioonijaama vajalikkusest Eestis, on tema tipu katmise võime. Elektri tarbimine pole kunagi ühtlane, kusjuures kõrgtarbimise aegade energia on kõige kallim. Hüdro-pumpelektrijaam võib vee üles pumbata öösel, mil elektrihind madal, ning lasta sel alla voolata ja elektrienergiat toota ajal, kui energia hind kõige kallim. Teisisõnu mängitakse siin öise ja tipuenergia hinnavahega, millest võidab nii tootja, tarbija kui ka bilansihaldur ehk süsteem tervikuna.

Elektri vabaturu tekkimisel kardetakse hindade järsku tõusmist teatud perioodidel, hüdro-pumpelektrijaama olemasolu aitaks need tipud n-ö ära lõigata, sest tootmist optimeeritakse ning hinna erinevuste vähenemise kaudu hakkab hind lõppkokkuvõttes kukkuma.

Eesti Energia elektritootmise arendamise osakonna juht Timo Tatar rääkis hiljuti, et tuuleenergia areng tekitab võrgu jaoks väljakutse, kus piltlikult öeldes tuleb laiendada oma kodu selliselt, et seal saaks ennast mugavalt tunda nii üksi elades kui ka siis, kui ootamatult tuleb külla 4000 sõpra.

Just sellist "ootamatute külaliste hotelli" hüdro-pumpelektrijaam pakubki - lahendust, kus põhivõrk ei pea tuuleparkide tõttu kogu süsteemi ümber ehitama, vaid saab tuule puududes loota hüdro-pumpelektrijaamas allalastavast veest toodetava elektri peale.

Seetõttu on üsna loomulik, et Eestis seisavad sellise projekti arendamise taga just tuuleenergia arendajad. Nende selja taga on omakorda aga sellised investorid, nagu Põhjamaade Keskkonnaprojektide Rahastamise Korporatsioon Nefco ja Euroopa Rekonstruktsiooni - ja Arengupank EBRD.

Toetust peaks projekt leidma mujaltki, sest kolme funktsiooni - tuuleenergia tasakaalustamise, avariireservi tekitamise ning tippude katmise - kaudu saab Muuga sadama alale plaanitav hüdroakumulatsioonijaam kogu elektrisüsteemi töökindluse garantiiks.