Eesti liigub siiski lääne heaoluühiskonda viival teel

Majandusarengu prognoosimine on nagu ilmaennustamine. Päev-paar läheb pihta, pikem periood on pigem õnneasi. Eesti Tuleviku-uuringute Instituudi direktor Erik Terk kinnitas vaid kaks aastat tagasi, et Eesti majandus ja selle struktuur meenutab üha enam Kreekat, mitte Luksemburgi. "See tähendab seda, et pigem toetub meie majandus kaubandusele, teenindusele ja ehitusele, mitte keerulisematele teenustele nagu finantsvahendus", kirjutas Terk (PM, 17.03.08). Ei tea, kas praegu enam mõni teadlane tooks Islandi vinget finantsvahendust Eestile eeskujuks.

Aga ainus häda pole tõik, et majanduses toimuvad pöörded nii äkki ja ootamatus suunas, et alles tagasi vaadates võib öelda, millise riigi eelarvestrateegia on olnud arukas. Hinnangu andmine sõltub ka eksperdi enda positsioonist.

Äsja avaldatud Eesti inimarengu aruande 2009 numbrilise materjaliga saab pikemata nõustuda. Aga kui väidetakse, et meil on lausa allakäiguühiskond - kihistumine kõige suurem, tardumus, kapseldumine ja suletus -, siis ei toetu see statistikale, vaid tundele. Mulle hakkasid silma pigem positiivsed faktid: nii järsu majanduslangusega seoses ennustati suremuse tõusu, kuid 2009. aasta kokkuvõttes on tegu parima ehk väikseima suremusnäitajaga taasiseseisvumise ajal. Globaalses võrdluses on Eesti üsna turvaline paik.

Statistikaameti andmeil vähenesid aastail 2000-2007 sissetulekute erinevused, seeläbi ka Gini koefitsient Eestis 0,362-lt 0,302ni. Samuti on varasemate aastatega ja majanduslangustega võrreldes sotsiaalkaitsesüsteem oluliselt paremal järjel. Näiteks töötukassa palgakaotuse kompensatsioon töö kaotamisel üheksa kuu jooksul leevendab raskustesse sattumist ja aitab suure osa inimesi keerulisest olukorrast välja.

Eestimaa inimesed olid aastal 2008 oma eluga tunduvalt rohkem rahul kui kunagi varem. Kui aastal 1990 oli meil eluga rahul olevaid inimesi 28%, siis 2008 kasvas nende arv 41%ni. Just viimane kümnend on toonud kaasa põhimõttelise pöörde inimeste hinnanguis. Elanike sissetulekud suurenesid selle aja jooksul tuntavalt, inimestele avanesid võimalused oma elustandardit järsult tõsta. Kõige madalam eluga rahulolu oli Eestis aastal 1999 pärast majanduskriisi. Tollal oli eluga rahulolematuid 15%. Aastal 2008 vähenes nende osakaal 11%ni.

Töö iseloom määrab elanike keskmise brutopalga. Ootuspäraselt on brutopalga tase Harjumaal aastail 2000-2008 püsivalt olnud teistest maakondadest oluliselt kõrgem. Samas on seal kasvutempo olnud üks aeglaseimaid (2,4 korda). Suurimat brutopalga kasvu on näidanud Tartumaa, Põlvamaa ja Võrumaa (3,0 korda). Seega on viimasel kümnendil toimunud pigem palgataseme regionaalsete erisuste vähenemine.

Aastal 2000 oli ülemise tulukvintiili, kõige suuremat tulu saava 20% elanike, ja kõige väiksema tulukvintiili suhe 6,3. Aastal 2008 oli see suhe 5,0. Jah, 6,3kordne kvintiilide vahe oli ELi suurim ja aastal 2000 vastas tõele väide, et Eesti oli ELis kõige ebavõrdsema tulude jaotusega riik. Aastal 2008 on 5,0 kvintiilide suhtena täpselt ELi keskmine. Riikide arvestuses asume sellega 11. kohal.

Paušaalsed hinnangud sõltuvad erakondlikust taustast. Anto Liivat märgib oma blogis, et teda hämmastas inimarengu aruande suur sarnasus Rahvaliidu programmiga Hooliv Eesti. On loomulik, et teose peatoimetaja, sotsiaaldemokraat Marju Lauristin leiab, et ühiskond on muutunud väsinumaks ja hangunumaks, kuna me oleme rahuldunud liiga väikeste saavutustega.Aruandes rõhutatakse: "Isegi, kui Eesti ei saa kunagi skandinaavialikuks heaoluriigiks, tuleb meil Euroopa riigina omaenda heaoluriigi mudeli vajalikkus ja iseloom läbi mõelda ja kokku leppida. Sellele aitab kaasa võrdlus kapitalistlikus ühiskonnas välja kujunenud heaolurežiimidega".

Eesti on heaoluriigi ja tarbimisühiskonna standardi järgi liiga maskuliinne.

Meeste seas on kultuuritarbimine oluliselt väiksem kui naiste seas. Võrreldes naistega hindavad meie mehed väga paljusid sealseid väärtusi (25 väärtusest 18) madalamalt, väärtustades kõrgemalt üksnes stereotüüpselt meestele omaseks peetavaid väärtusi - tehnika arengut ja võimu omamist. Mehed hindavad oluliselt vähem turvalisusele ja vaimsele heaolule suunatud väärtusi, nagu tervis, puhas keskkond, rahu maailmas, kaunis maailm, tugev perekond, sisemine harmoonia, eneseaustus ja õnn.

Ent on lootust, et postmodernismile omased nihked väärtushinnanguis toimuvad kõigis maades, kuigi erinevas tempos. Noortel eestimaalastel on siin arenguruumi. Hedonistlike väärtuste tähtsustamine näib olevat kõige üldisem Soomes (meelelised naudingud on väärtuste hierarhias 11. kohal). Ka Eestis on viimase kümnendi jooksul täheldatud tõusutendentsi (eestlaste seas 19. koht). Eesti venelased hindavad meelelisi naudinguid sama madalalt kui nende eakaaslased Venemaal (29. koht). Aruandest: "Hedonistlikke väärtusi (elu nautimine, vaba eneseteostus) peavad Soome noored oma vanemaile oluliselt tähtsamaks kui Eesti ja Vene noored, vene noored nii Venemaal kui ka Eestis omakorda vähem tähtsaks kui Eesti noored."

Võrreldes varasemate küsitlustega (2002, 2005) võis aastal 2008 hoomata hedonistliku suuna tugevnemist ja sügavasse mitmekesisesse kultuuritüüpi kuulujate noorenemist. Samuti on märgatav meelelahutusliku orientatsiooni tugevnemine.

Kas elunautimise kasv ka majanduskasvu taastumist soosib? Kahtlane. Kõike head korraga ei saa. Ilmselt on varsti majanduslik võim puritaanliku ja usina kollase rassi käes. USA suurim võlakirjapakk on Hiina RV käes (mullu 797,1 miljardit dollarit, teisel kohal oleval Jaapanil 731 miljardit dollarit) ja nendest sõltub maailmas aina enam. Aga - küllap olen nii arutledes meesšovinist.