Kahjuhüvitised õiglasemaks

Võlaõigusseaduse (VÕS) muudatused käsitlevad mittevaraliste kahjude hüvitamist, millest on kartuses sõnavabaduse ohtu sattumise pärast vastukaja leidnud vaid au teotamist puudutav osa. Ent need vastavad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile (EIÕK) ega kahjusta sõnavabadust.

Põhiseadus ja EIÕK piiravad sõnavabadust nii palju, kuivõrd see on vajalik teiste isikute õiguste, sh au ja väärikuse kaitseks. Eelnõus ei tehta katset väljendusvabadust piirata, sellega reguleeritakse pelgalt kahju hüvitamise juhtumeid, kui kellegi au ja väärikust teotatakse. Eelnõu paneb paika vastutuse kõigest eraõiguslikes suhetes, seega tegu pole riikliku sanktsiooniga.

Au teotamist ei saa samastada sõnavabadusega ja kannatanu õiguste kaitse pole väljendusvabaduse riive.

Nagu mujalgi demokraatlikus maailmas, ei oma riik ja omavalitsus tsiviilõiguse silmis au ega väärikust, mistõttu nende suhtes tehtud valedel ja laimavatel väljendustel ei ole ainelisi tagajärgi. Kahju hüvitamise põhimõte on, et isik seatakse hüvitise kaudu hüpoteetilisse olukorda, nagu kahju poleks tekitatud.

Varalist kahju on lihtne kokku arvutada, nt hüvitatakse lõhutud auto remondikulud rahas. Kuna me inimese sisse ei näe, on mittevaralist kahju raskem mõõta. See ei tähenda, et seda ei peaks hüvitama. Kui keegi kaotab huligaanse rünnaku tagajärjel tervise, ei piisa palganumbri hüvitamisest. Lisahüvitis ei taastaks küll endist olukorda, ent leevendaks veidigi tagajärgi.

Mittevaralise kahju asjad on mustaks lambaks muidu mõistlikus tsiviilpraktikas. Hüvitised on nii marginaalsed, et kohtuskäimine ei tasu lihtsalt ära. See ohustab põhiseaduslikku õigust tõhusale kohtulikule kaitsele. Eelnõu annab kohtule õigusselguse huvides täpsemaid juhiseid, mida võtta arvesse kahju hüvitamisel, võimaldades ka ennetavat iseloomu ja kahju tekitaja varalise seisundi arvessevõtmist.

Ennetav eesmärk pole uudne, ka pole kannatanu õiguste edasiste rikkumiste ärahoidmises midagi halba. Ka praegune seadus võimaldab teha keelava otsuse edasise kahjustava tegevuse ärahoidmiseks.

Me võime küll muiata USA karistuslikke hiigelhüvitisi määravate kohtupretsedentide üle, kuid need on tublisti kaasa aidanud parema elukeskkonna saavutamisele. Angloameerikalike karistuslike ennetushüvitiste süsteemi pole eelnõus rakendatud.

Loodan, et eelnõu vastuvõtmisel loksub senine kahjutekitajat soosiv kohtupraktika õiglasemalt paika. Karta tuleb hoopis selliseid põhiõigusi rikkuvaid jõledusi, nagu nõukogulikku inkvisitsioonilist eeluurimismudelit, euroopalikele arusaamadele vastava kaitseõiguse puudumist, enamikule EIÕKi kriteeriumitele mittevastavat ja riiklikku omavoli võimaldavat jälitustegevust ja kohtusse pöördumist takistavaid pööraseid riigilõive.

Masu on hea taimelava demokraatiat ohustavaile ilminguile, ent VÕSi eelnõu nende hulka ei kuulu.