Vilen Künnapu ja Ain Padrik: Tulemuslik tandem arhitektuurimaal

Kui võtta taustaks Oskar Lutsu klassikaks saanud sõnad, võiks öelda, et siis, kui enamus praeguseid Eesti arhitekte oma esimeste töödeni jõudsid, olid Künnapu ja Padrik oma futuristlike projektidega juba maailmas tuntuks saanud.

Mõlemad lõpetasid Eesti Riikliku Kunstiinstituudi arhitektuurieriala aastal 1971.

"Tõsi, kooli ajal me väga kokku ei puutunud, sest Ain tegi õppetööd õhtuses osakonnas, siis oli selline õppevorm veel olemas," täpsustab Künnapu. Edasi järgnes töö toona ühes eesrindlikumas ja vabama loomingulise õhustikuga projekteerimisasutuses EKE Projekt, mis tegeles põhiliselt maa-arhitektuuri kujundamisega. Soodne õhkkond oli sinna meelitanud enamiku toonaseid andekaid arhitekte.

"See oli üks tore aeg. Nii loominguliselt kui ka kollektiivselt, arvestades sealset boheemlaslikku õhkkonda," kinnitavad mõlemad arhitektid üksmeelselt. "Päevatöö veeretati sageli tööd simuleerides mõnusas seltskondlikus atmosfääris õhtusse. Keegi eriti ei jälginud, millal tööle tuldi ja sealt lahkuti. Tõsiseks andmiseks läks kodus eratööd tehes õhtu- ja öötundidel."

Nii meenutab Künnapu, kuidas sõna otseses mõttes pikk talvine töölõuna lõpetati Karoliina kohvikus toonase Võidu väljaku servas, pärast laenati poistelt salvokad ja mindi bastioni nõlvale kelgutama, sihtmärgiks seal seisnud V. Kingissepa ausammas.

"Eratellimusi oli tollal piisavalt ning palju taheti just ainulahendusi, tüüpprojektid olid tuimad ja hingetud. Keerulisemaks tegid olukorra ahistavad pindade piirnormid eramutele, aiamajadele ja suvilatele," lisab Padrik.

"Need olid ülinapid ning tellijad nendega välja ei tulnud kuidagi. Norme tuli üle kavaldada. Näiteks varjualuste ja kütmata abipindade hilisem kasutuselevõtt elamispinnana."

Künnapu arvates ei ole mõtet rääkida, et toonane süsteem oleks pärssinud kõiki loomingulisi algeid, leiti piisavalt võimalusi, osalemaks ka rahvusvahelistel mõõduvõtmistel. "Mõni pakkumine laekus küll Moskva kaudu, teistest saadi teada tutvusringkonnalt, infot liikus piisavalt," lisab ta.

Üks esimene rahvusvaheline projekt oli Parc de la Villetti planeeringuvõistlus Pariisis aastal 1983, kus jõuti lõppvooru.

"Kui oma võistlustöö Moskvas lahti rullisime, ei jõutud ära imestada, nii eriline oli see fantaasiarikas kavand võrreldes sellega, mis tollal suure kodumaa arhitektuurses pildis toimus," märgib Künnapu.

Rahvusvaheline tuntus tuli aga aasta hiljem, kui valmist kavand Arktika keskuse tarvis Soome, Rovaniemisse.

Sealt võideti koos Lennart Meriga eripreemia. "Arktika keskuse kandev alge oli mütoloogiline kontseptsioon, ruumi ja aega ühendav maailmasammas, millele toetub taevavõlv," räägib Künnapu. "Hiljem tunnistasid ka soomlased, et see idee oli väga uhke, kuid samas tegemiseks liialt müstiline."

Töö oli sedavõrd novaatorlik, et pääses Soome ja Briti arhitektuuriajakirjade esikaantele, lahendust eksponeeriti ka New Yorgi mainekal näitusel "Modern Redux", kus maailmanimedest puudust polnud. Arhitektid kahjuks ise Soome tulemuste väljakuulutamisele ei pääsenud, kuna keegi ametnikest arvas, et äsja nad Pariisis käisid, pole neil vaja nii tihti ka välismaale sõita.

1999. aastal ilmunud valitud tööde raamatus kirjutavad Künnapu ja Padrik: "Poeetilise fluidumi kulminatsiooniks sai osalemine Los Angeles toimunud arhitektuurikonkursil West Coast Gateway aastal 1988. Juba programmiga seatud grandioosne ülesanne luua LA kesklinna kiirtee kohale rippuv hiigelsuur kultuurikeskus andis arhitektide lahendusele enneolematu hoo ja fantaasialennu. Gateway kujundi loomisel töötas kaasautorina ka noor arhitekt Andres Siim."

"Kahes voorus toimunud konkursil osales 150 tööd 39 maalt. Lõppvooru viie väljavalitu hulka pääses ka meie töö. See andis võimaluse külastada Ameerikat, näha konkurentide töid ja kuulata žürii arvamusi," meenutab Künnapu.

Kahjuks jäädi lõppvoorus napi häälteenamusega alla New Yorgi grupile Asymptote. Teise koha preemia oli arhitektide sõnul aga piisavalt suur, et mitu nädalat mööda Kaliforniat reisida. Koju saabunud arhitekte aga tervitati Balti jaamas sini-must-valgete lippudega nagu olümpiakangelasi.

EKE Projekti lõpupäevil osaleti tandemina veel mitmel konkursil. Näiteks saadi esimene preemia Marja-Vantaa linna planeerimisvõistluselt Soomes.

"Nõukogude Liidu lagunemine ja Eesti iseseisvumine andis hea võimaluse luua 1992. aastal oma büroo," meenutavad arhitektid. "Koostöökogemus oli piisavalt suur, et büroole tugev nurgakivi panna."

Kui nüüd taas Lutsu tsiteerida, siis läheks jumalapäike enne looja, kui büroo tegutsemise paarikümne aasta jooksul valminud objekte hakata üles lugema.

"Eks see oli omamoodi kasvamise ja arenemise aeg," arvab Vilen Künnapu. "Vabariigi alguse müügiputkadest said ajapikku suured kaubanduskeskused, büroohooned, hotellid ja kortermajad. Mitu asja on teatud vastuseisude tõttu ka tegemata jäänud," lisab ta, pidades silmas Viru tänava serva kavandatud Vanalinnastuudio uut hoonet. "

"Iga kümnend või ka väiksem ajavahemik on arhitekti pilguga vaadates olnud omamoodi huvitav, ei saa öelda, et just sel ajal oli hea, või et nüüd on kangesti paha," tõdeb Padrik, vaadates tagasi neljakümnele tööaastale "Alati on olnud midagi positiivset, seda, mida talletada, millest järeldusi teha ja mida transformeerununa uuena taaskasutada."

Kui praegu valitseb tellimuste poolel sisuliselt vaikus, tuleb seda aega Künnapu ja Padriku arvates kasutada enesetäienduseks, puhkamiseks ning akude laadimiseks.

Ikka selleks, et kui olukord muutub, olla valmis taas aktiivselt tegutsema.