Analüüs: kas euro hädad on lõppenud?

Isegi kõrvale heitma kõige pühamaks peetud põhimõtted – olgu need euroala keskpanga iseseisvus või aluslepingutesse raiutud mantra, et iga euroala riik vastutab ise ühiselu reeglitest kinnipidamise eest ja patustajatele appi ei minda.

Kreeka kriis on need reeglid pea peale keeranud. Kuid rahaga üksi – uute laenude ja laenugarantiidega – euroala probleemide olemust ei muuda ning on oht, et kui turgudel esimene eufooria vaibub, on euro taas löögi all. Hiiglaslik abipakett ei lahenda euroala suurtes võlgades riikide maksejõuetuse probleemi ega puudusi ühise rahaliidu ülesehituses ja toimes – küll aga võidab aega, et seda kõike teha, raputades turjalt näljase hundikarja, nagu Rootsi rahandusminister turgude rünnakut iseloomustas.

Ühine kriisiabi ei tule heast südamest, vaid sellel on kõrge hind ja sellega on seotud ranged tingimused – Kreekal tuleb veel järsemalt makse tõsta ja kulutusi kärpida, niisamuti Hispaanial, Portugalil ja Iirimaal, mis tähendab majanduskriisi süvenemist ning vindumist aastateks. Kas aga nende riikide kodanikud nii karmi säästukuuriga lepivad? Võlgade vähendamine majanduslanguses ja kõrge tööpuuduse olukorras on eriti vaevaline. Telepilt Kreekast ei ole just julgustandev. Ülemäärane defitsiit on aga 25 riigil 27-st, erandiks vaid Eesti ja Rootsi. Euroala normidest kinnipidamise lubadust on rikutud euro käibeletulekust alates – enam usaldusväärsust lisab seekord ehk IMFi kaasamine. Paljud majanduseksperdid, sh Harvardi ülikooli professor Kenneth Rogoff on jätkuvalt veendunud, et Kreekal ja võibolla ka teistel riikidel pole võlgade restruktureerimisest pääsu.

Teisalt ei ole veel selgeks vaieldud, milliseid muutusi vajab rahaliidu ülesehitus, et tagada selle parem toimimine. Näiteks on mitmed analüütikud seda meelt, et euroala vajab ühiseid võlakirju, kuna mitte kõigi euroala riikide võlakirjadele pole enam mõistliku hinnaga ostjaid. Äsja ähvardas ka agentuur Moody’s Kreeka investeerimisjärgust sootuks ilma jätta. Euroala suurtele riikidele tähendaks ühised võlakirjad paraku laenuraha kallinemist - äsja kinnitas Saksamaa taas, et sellist asja kriisipakett ette ei näe. Samuti ei saa enam jätkuda süsteem, kus iga riik maksustab ja kulutab nii nagu ise heaks arvab – lisaks rahapoliitikale on edaspidi vaja enam teha majandusalast koostööd, koordineerida eelarvepoliitikat, millele samuti liikmesriikides tugevalt vastumeelt jagub. Komisjon esitab oma ettepanekud kolmapäeval.

Üsna tõenäoline on seegi, et turud uue kriisipaketi proovile panevad ja tahavad reaalselt näha, kuidas uus abifond töötab ja Euroopa Keskpank riikide võlakirju ostab. Pangale on see tõsine prestiižilangus ja ühe olulisema alusprintsiibi rikkumine, mille vastu on sõdinud eelkõige Saksamaa keskpankurid. Lisaks küsib Saksa avalikkus üha enam – milleks meile euro? Milleks peame meie laristavaid riike vee peal hoidma – Saksamaa enda kasu ühisrahast (olgu see eksportijatele soodne nõrgem valuuta või eksporditurud Euroopas) ei ole tavainimesele igapäevaselt käega katsuda. Ja rahaliitu ei lagundaks mitte väikese Kreeka, vaid Saksamaa lahkumine.

Raha- ja eelarvepoliitika euroala üksi ei aita, leiab Euroopa Poliitikauuringute Keskuse (CEPs) juht Hans Martens. Tagumine aeg on käivitada Euroopas strukturaalsed reformid, et ületada tohutud lõhed euroala riikide konkurentsivõimes. Palju häid mõtteid selleks on juba kirjas Euroopa Liidu uues kasvustrateegias Europe 2020. Oluline on hoolt kanda, et sellest ei saaks niisama tögatud dokument kui nn Lissaboni strateegia, mille eesmärk oli teha Euroopast kõige konkurentsivõimelisem majandusruum. Oluline on plaanitu ellu viia. Seni kuni konkurentsivõime probleemi ja sisepingeid pole lahendatud, pole püsivat lahendust ka Euroopa riikide võla- ja defitsiidiprobleemidele ega kindlust euro heas käekäigus.