Mainori juht: tööandjaks saavad vaid need, kellel juba on tööd

Eesti ligi 85000 ametlikult töötut on väiksem absoluutnumber kui ligi 4 miljonit Saksamaal, kuid nii sotsiaalselt kui ka sotsiaalpoliitiliselt on see riigi majandusarengut pidurdav probleem. Suhtarvud räägivad Eesti kahjuks. Kuna riigikogu valimised on ukse ees, kujuneb töötusest valimisvõitluse peateema.

Kuidas rakendada eestimaalased taas tööle? Poliitikud alustavad probleemi lahendamist valest otsast. Reisisaatjaks või pargivahiks olemine on ajutine lahendus. Ühiskonnale vajalike ja majanduse arengut tegelikult toetavate töökohtade loomine eeldab uue nõudluse tekitamist turul. On vaja reaalseid tellimusi ja tarbimist. Seda nii sise- kui eksportturgudel. Nõudluse ülesleidmiseks või tekitamiseks on vaja võimekaid inimesi, kes suudavad tööle rakendada teisi. Igaüks sellega hakkama ei saa. Selleks on vaja ettevõtjaid, kes loovad uusi töökohti ja kasvatavad majandust. Riigi ja omavalitsuste loodavad töökohad on puhas kulu. See pole lahendus.

Selleks, et ravida töötust, on vaja luua uusi töökohti. Riigi püüe leida ettevõtjaid töötute hulgast, on kahjuks surnult sündinud idee. Sant santi aidata ei suuda. Tööd saavad teistele anda need, kellel on paremad eeldused, teadmised, oskused, kogemused ja õige suhtumine. Kuid Eesti töötute hulgas on vaid 5% kõrgharidusega inimesi. See tähendab väikest pühendunud, õppimisvõimeliste ja motiveeritud inimeste osakaalu.

Muidugi võib juhtuda, et mõnes valdkonnas kaob/kadus nõudlus mõneks ajaks täielikult ära ja taastumine võtab aega. Kuid reeglina on oluline põhjus töötuksjäämisel see, et töövõtja ei oma piisavaid kompetentse, nt keeleoskust. Töötute kvalifikatsioon on ühiskonna keskmisest madalam. See tähendab muuhulgas ka seda, et potentsiaalsete ettevõtjate osakaal töötute hulgas on madalam ühiskonna keskmisest. Miks me otsime ettevõtjaid sealt, kus neid on tõenäoliselt kõige vähem?

Fundamentaalne ja ainuõige, kuid üsna aeglane viis ettevõtjate osakaalu suurendamiseks ühiskonnas on kodanike ettevõtjaks kasvatamine ja koolitamine. See on pikaajaline protsess, mis algab ühiskonna hoiakute ümberkujundamisest ja lõpeb kogu haridussüsteemi põhjaliku reformimisega. Iga inimene peaks mõistma, et riigi ja kodanike majanduslik edu sõltub ettevõtjatest. Juba lasteaiast alates peaks me seda oma lastele selgitama ning alates algkoolist õpetama. Ettevõtja staatus peaks olema au küsimus.

See, kes teab, kuidas asju teha, saab alati tööd, kuid see, kes teab, miks teha, saab tema ülemuseks. Võimalikud tööandjad on pigem tänased töövõtjad, kes ebakindlatel aegadel ei julge ega taha ettevõtlusega alustamise riskantset sammu ette võtta. Just neid inimesi on vaja innustada ja julgustada.

IBMi värske uuringu kohaselt usuvad ettevõtete juhid, et üle kõige aitab üha komplekssemaks muutuvas maailmas edukalt toime tulla loovus. Pidades seda tähtsamaks kui otsusekindlust, distsipliini, moraali või isegi selget visiooni.

Nagu masu on näidanud, ei ole olemas kindlat pikaajalist strateegiat, mis võiks muutmatul kujul äriedu tuua. Küll aga valitseb üsna selge arusaam, kuidas kõige tõenäolisemalt sünnivad edu saavutavad firmad.

Enamasti omandatakse teadmised palgatöötajana mõnes firmas ja seejärel asutakse tegutsema ettevõtjana sarnases valdkonnas. Teadmisi ja oskusi tasub seejuures omandada eelkõige turuliidri juures – need on kõige väärtuslikumad teadmised.

Teadmistest-oskustest üksi ei piisa – paljud maailma tippfirmad ei ole olnud oma tegevusvaldkonnas sugugi mitte esimesed, kuid nende omanikel on olnud ärilist haaret. Bill Gates ning 96% maailma arvutites jooksev Microsoft on üks näide.

Eestis on ettevõtjaks olemine vähempopulaarne kui Euroopas. Mainori Kõrgkooli ruumes tegutsev Tallinna ettevõtlusinkubaator tegi üliõpilaste hulgas selgitustööd ettevõtlusega alustamise põnevatest võimalustest ning leidis vaid ühe huvilise. Iga USA koolipoiss tahab aga Google’it ja Facebooki teha. Ja nii uskumatu kui see ka pole – mitmed teevadki!

Eestis sukeldutakse ettevõtlusse siis, kui tundub, et sealt paistab „suuuur“ raha, mitte sellepärast, et on “suuuur” idee. Buumi-ajal oli lause: „Ta tegi oma firma!“ üsna tavaline. Kuid sageli on buumi kõrghetk alustamiseks hiline – võetud riskid realiseeruvad kiiresti ja lõpptulemus on pankrot. Buumi ajal saab alustada küll, kuid adekvaatsustaju on pärsitud. Tegelikult tuleks alustada siis, kui turg on maas – sisuliselt on loogika sama nagu börsile investeerimisega – tuleb osta siis, kui on põhi.

Oluline on mõista ka, et selleks, et olla ettevõtja, ei pea alati ettevõtet omama. Ettevõtja võib olla ka palgatöölisest tippjuht või keskastmejuht, kes loob ja säilitab töökohti. Praegu on paraku nii, et paljud inimesed ei tee seda, mis neile meeldib ja mida nad tahaksid teha. Nad on pelglikuks muutunud, hirmumulli sisse kinni jäänud. Langus oli õpetlik, aga ka valus ja ähvardav.

Kes kõlbab ettevõtjaks? Nende inimeste hulk ei ole väga suur. Ühiskond peaks mõistma, et ettevõtja on väärikas amet. Ettevõtjaks kõlbab see, kes usub sellesse, mida teha tahab, et see on võimalik, ja teeb kõik endast oleneva, et see juhtuks.

Parim ja kiireim viis uute ettevõtjate leidmiseks on nende otsimine andekate töövõtjate hulgast ning nende julgustamine ja motiveerimine järgmise sammu tegemiseks. Selleks tuleb ettevõtlust propageerida riiklikul tasemel, luua veelgi reaalseid toetusmeetmeid, mis julgustaks alustama ebaõnnestumist liialt kartmata. Ja võimalusega ebaõnnestumisel endise elu juurde tagasi pöörduda.Alustavatele töövõtjaist ettevõtjaile võiks riik pakkuda sarnast võimalust kaitseväkke kutsutavate meeste ja lapseootel naistega – kui teenistusaeg või lapsehoolduspuhkus läbi, garanteeritakse neile sama või samaväärne töö ja sissetulek. Ettevõtlus peaks olema Eesti riigile vähemalt sama oluline kui positiivne iive ja riigikaitse.