Asutus, kus makstakse palka ka lobisemise eest

Arengufondi Tornimäe peakorteri koosolekuruumis on laud kaetud värviliste trükistega. Fondi juht Ott Pärna räägib. Ja nii üle kahe tunni järgemööda, kuni aeg tagant sunnib ja teine kohtumine tema ajagraafikus vestluse katkestab. Ta selgitab investeerimist ettevõtetesse, Eesti majanduskasvu otsimist, näitab slaide, joonistab tahvlile mõne piltliku skeemi, viitab aeg-ajalt mõnele fondi üllitatud trükisele kui Arengufondi ühe tegevussuuna ehk seiretöö kokkuvõttele.

Seire on Arengufondile seadusega pandud kohustus, mis seab fondi ülesandeks Eesti majandust ajakohastada, leida ideed ja kasvukohad. Selleks tehakse uuringuid, korraldatakse kohtumisi ekspertidega, seminare, koosviibimisi hommikukohvi juures, räägitakse omavahel ja kaasatakse teisi. Mõni projekt jõuab ka kaugemale. Septembris saab valmis rahvusvahelise IT-akadeemia äriplaan.

"Arengufondi seminaride puhul näib paraku olevat kasvanud verbaalse võimekuse osakaal innovaatilise sisu arvel," ütleb oma kommentaaris rahandusminister Jürgen Ligi, mis mõjub kui sahmakas külma vett kuumal suvepäeval. Siit justkui kumaks läbi skeptiline väsimus loosungite suhtes, nagu vajadus majanduse restruktureerimise ja kiire tegutsemise järele.

Kuhu jõuavad Arengufondi ettepanekud?

Arengufondi nõukogu juht Raivo Vare on vastupidisel positsioonil. "Ega ei saa probleemi teadvustamata rääkida sellest, et hakkame tegema. Väga raske on käituda süsteemselt, strateegiliselt, kui sa ei mõtle," ütleb ta.

Vare tõstab Arengufondi töös esile seire osa ja selle Eesti Kasvuvisiooni nime kandva koondprojekti. Sisult tähendab see erinevate majandusvaldkondade olukorra ja võimaluste analüüsi. Sellest peaks kooruma üks Suur Plaan ehk visioon Eesti majanduse tulevikust ja tegevuskava, kuidas seda nägemust ellu viia. Loodud on koostööpartnerite võrgustik, mille najal erinevad alaprojektid liiguvad. "Poliitika soovitused hakkavad tasapisi sellest välja kooruma," räägib ta.

Samasuguste oleks-vaja-teha soovitustega tuli Arengufond välja ka mullu kevadel, kui esitas riigikogule ettepanekud majanduskriisi murdmiseks nn valge paberi näol. Pakkus näiteks välja, et tuleks luua välisinvesteeringute "tsaari" ametikoht, kelle ülesandeks investoritega suhtlemine. Huvitav mõte, aga töösse ei läinud. Samas on seal ettepanekuid, mida riik oleks nagu järginud. Kuid - kui eesmärgina on välja öeldud euroraha mõjus ärakasutamine, siis kas riik teeb seda eesmärgiseadmise tõttu?

Vare sõnul on eraldi küsimus, kuidas Arengufondi mõttetöö vilju rakendatakse. "Tema funktsioon on ju olla klassikalises mõttes ajutrust parlamendile. Nüüd, kui me tahame natuke norida, siis me võime arutleda Eesti poliitilise süsteemi ülesehituse ja volituste jaotuse üle, aga seda ma ei tahaks teha. Ma ütleks, et ei saaks selles kuidagi Arengufondi süüdistada," räägib ta.

Riigikogulased näevad pigem kasu

Riigikogu majanduskomisjoni liikme Toomas Tõniste sõnul on parlamendi põhiprobleemiks ideede vastuvõtmisel parlament ise. "Kui te vaatate seda asja riigikogu poolt, siis kui palju meil on selliseid inimesi, kes majandusega süvitsi tegeleks?" küsib ta. Ja vastab, et ega väga ei ole ja laialdast diskussiooni ei teki. Iga erakond üritab ise võimalikult populaarseid eesmärke seada.

"Eks ta ongi jututuba, aga kui rääkida ükskõik millise tipptegijaga, siis see muutubki selliseks jututoaks. Palju on juttu, mida kõik juba enne teavad, aga kogu asja eesmärk on see, kui sellest pikast jutust paar iva välja korjad ja ära teed," räägib Tõniste. Ta lisab, et teinekord tuleb lihtsaid asju kümme korda korrutada, et see kohale jõuaks.

Teine parlamendi liige Eiki Nestor leiab, et Arengufondi siht võiks olla veidi poliitilisem. "Kui nad teoreetilist juttu räägivad, siis on ju kõik õige, aga ma ootaks teinekord, et nad ütleks mõnele poliitilisele ideele, et see on õige idee," räägib ta. Samas lausub Nestor, et on mõistlik omada sellist ajutrusti, mis vaatab asju poliitika kõrvalt ja mõtleb riigi pikemaajalistele sihtidele, kuna parlamendis kohtab seda vähe.