Saksamaa võlg Euroopa ees

Pärast Berliini müüri langemist mõistsid Saksamaa juhid, et Saksamaa taasühinemine on võimalik ainult ühinenud Euroopa kontekstis, ja nad olid valmis tooma ohvreid, et tagada Euroopa tunnustus.Need ajad on möödas. Euro on kriisis ja Saksamaa on siin peategelane, sest ei soovi enam jätkata kogu Euroopa põhjatu rahakoti rollis.

Euro oli juba emiteerimisel puudulik valuuta. Maastrichti lepe kehtestas rahaliidu ilma poliitilise liiduta. Riigilaenudes olid eurotsooni liikmed omapäi. Seda asjaolu varjati kuni Euroopa keskpankade hiljutise valmisolekuni aktsepteerida kõigi eurotsooni liikmete riigivõlga võrdsetel tingimustel. Ehk kõik saaksid laenata praktiliselt sama intressimääraga nagu Saksamaa.

Esimene ohu märk tuli pärast Lehman Brothersi pankrotti, mil ELi rahandusministrid otsustasid pakkuda virtuaalse garantii, et ühelgi olulisel finantsasutusel ei lasta ebaõnnestuda. Saksamaa oli aga ühtse garantii vastu - iga riik hoolitsegu oma pankade eest ise.

Finantsturgudele jäi sellest garantiist sügav mulje. Kapital voolas välja riikidest, mis sarnaseid garantiisid ei pakkunud, kuid intressimäära erinevused eurotsoonis jäid minimaalseks. Hättasattunud Ida-Euroopa riikide päästmisega hakkasid intressimäärade erinevused suurenema.

Kreeka kriisile reageerisid Euroopa võimud aga aeglaselt, kuna eurotsooni liikmetel olid radikaalselt erinevad seisukohad. Prantsusmaa ja teised olid valmis solidaarsust demonstreerima, kuid Saksamaa, teist korda XX sajandil inflatsioonist traumeeritud, oli igasuguse inflatsioonisurve kogunemisele allergiline. Ja kui Euroopa liidrid lõpuks tegutsesid, pidid nad pakkuma juba tunduvalt suuremat päästepaketti, kui olnuks vajalik kiire tegutsemise korral.

Turgude kartused ei hajunud, kuna Saksamaa dikteeris fondile tingimused ja muutis need mõnevõrra karistavaks. Lisaks mõistsid investorid, et defitsiidi vähendamine suure tööpuuduse ajal suurendab tööpuudust, muutes eelarve konsolideerimise raskemaks. Kui valuutakurss ei odavne, siis surub reguleerimisprotsess alla palgad ja hinnad, päästes välja deflatsioonitondi.

Saksamaad ei saa süüdistada, et ta soovib tugevat valuutat ja tasakaalus eelarvet, kuid kõige tugevama ja krediidivõimelisema riigina sunnib see tahtmatult oma deflatoorsed strateegiad peale ülejäänud eurotsoonile. Saksamaa ilmselt ei taju, millist kahju teeb ta poliitika ülejäänud Euroopale, kuna viisi tõttu, kuidas euro toimib, muudab deflatsioon Saksamaa maailmaturgudel konkurentsivõimelisemaks, sundides nõrgemaid riike sügavamale depressiooni.

Sakslased peaksid mõttes kaaluma eurost loobumist. Taastatud DEM lendaks kõrgustesse, euro langeks põhja. Ülejäänud Euroopa muutuks konkurentsivõimeliseks ja kasvaks oma raskustest välja, Saksamaa saaks teada, kui vaevaline on omada ülehinnatud valuutat. Kaubavahetusbilanss muutuks negatiivseks ja tööpuudus oleks ulatuslik. Pangad kannaks valuutakursside tõttu tõsiseid kahjusid ja vajaks riigilt suuri rahasüste. Oleks teisigi eeliseid - Saksa pensionärid saaksid minna Hispaaniasse ja elada nagu kuningad, aidates Hispaania kinnisvaraturul taastuda.

Muidugi on see täiesti hüpoteetiline, kuna juhul, kui Saksamaa peaks eurost loobuma, oleksid poliitilised tagajärjed mõeldamatud. Aga selline mõtte-eksperiment võib olla vägagi kasulik, et vältida mõeldamatu tegelikku toimumist.