Euro tulek ei mõju tõesti olulisel määral hindadele. Sisuliselt mõjutavad hinnatõusu praegu kaks faktorit: masust toibuv majandus koos tärkava sisenõudlusega ning mullu juulis toimunud käibemaksu ja aktsiiside tõus.
2009. juulis ei andnud turg müüjale võimalust suruda kaudsete maksude tõusu hindadesse, mistõttu tuli tal see kulu suuresti enda kanda võtta. Palgavähenduste toel aga kaua äri püsti ei hoia - võimaluste tekkides kõnnib konkurentsivõimelisem tööjõud lihtsalt minema. Seega on täiesti loogiliselt olemas kiusatus hinnatõusuks.
Mullune kaudsete maksude tõus ei olnud ainus võimalus riigi tulude ja kulude tasakaalustamiseks. Julgen siinkohal meenutada, et nende kergitamisele oli tegelikult alternatiiv. Tulude ja omanikuks olemise suurema maksustamise korral poleks praegu hindadele nii tugevat survet. Raskest ajast väljatulek oleks toimunud märksa mõistlikumal moel. Praegu toimub kõik valdavalt tarbija, palgasaaja, töötu ning pensionäri kulu ja kirjadega.
Kindlasti tõstab muutuv olukord uuesti päevakorda käibemaksuerisuste teema. Ühtpidi on küsimuse all madalama maksumäära mõju hindadele, teisalt tekib ka küsimus valikutest eri valdkondade toetamise mooduste osas. Ehk siis, kas maksta toetusi või hoopis toetada ettevõtmisi madalama maksumäära kaudu. Iseenesest ei pea madalam maksumäär tingimata tähendama madalamaid hindu (ja ka vastupidi). Ka Tallinna müügimaksu mõju avaldub pigem poliitilistes kõnedes kui hindades. Küll aga loob madalam maksumäär võimaluse hindu mitte tõsta ja mis veelgi olulisem - ta lubab erapooletult ettevõtlust toetada.
Viimastest aastatest on meil näiteks võtta täielikult rappa läinud kultuuriürituste piletite käibemaksuerisuse kaotamine. Alul lubati teatritele ja kontserdiasutustele suuremat toetust riigieelarvest. Nüüd on selgunud, et kultuuriminister mõtleski kõrgemat toetust maksta vaid ühe aasta. Kõige tipuks toob ajakirjandus nüüd näiteid, kuidas kultuurile on jagatud raha läbipaistmatul ja osalistele arusaamatul moel. Tegu on lausa õpikunäitega sellest, mida ei tohiks teha ja kuidas ei tohiks käituda. Reformierakond on aastaid julgelt sõdinud maksuerisuste vastu ja põhjendanud seda uskumusega, et toetuste jagamine on ausam kui madalama maksumäära laotumine kogu valdkonnale. Hoopis vastupidi! Ja kuigi erisuste administreerimine on kindlasti kulu, on kulu ka toetuste jagamine. Eriti aus jagamine.
Põhiliselt on just tänu madalamale maksumäärale Eestis valikuvabadus nii tõsisema kui lõbusama lehe lugejal, raamatuhuvilisel ja ravimitarbijal. Pöörakem nüüd kultuuriürituste piletitega toimunu antud valdkondadele. Mitu ajalehte meil alles jääks? Ja mis kõige olulisem, mida nad kirjutaks ja miks?
Mõne aasta pärast kaob võimalus maksta Eesti põllumehele täiendavaid toetusi lisaks ELi toetusele. See on selge raha, mis toetab nii põllumeest, toiduainetööstust, regionaalpoliitikat kui ka tarbija toiduvalikut. Täiesti kohane on küsimus, mis saab edasi. Kas poleks siin mõistlik kasutada madalamat käibemaksumäära?
Maksuerisuste eitamine mitte ainult käibe, vaid ka tulu maksustamisel tähendab tegelikult loobumist poliitilistest valikutest. Nii ei jäägi meile hoobasid majandusraskustest väljatulemiseks või kasvu suunamiseks üldist tulu toovale teele.
PS. Ülatoodud ideid ei ole tarvis kirjutada põhiseadusesse.
Seotud lood
Kui väljas sajab lund ja päevavalgus kestab vaid hetke, muutub kodukontor meie igapäevaseks keskpunktiks – kohaks, kus töö, loovus ja ka mugavus peavad koos eksisteerima. Hea valgustus, ergonoomiliselt kujundatud ja rahulik töökeskkond aitavad pimedal hooajal säilitada nii töötahet kui ka meelerahu. Ja just sisemine tasakaal on eriti oluline, sest kodus töötavad lapsevanemad teavad hästi: külmade ilmadega algab ka viiruste hooaeg. Lisaks tööülesannetele tuleb sel ajal hoolitseda ka nohuste ja pisut pahurate laste eest, kes on lasteaiast koju kosuma jäetud.