Värvid ja üks kirp

12aastaselt vanematega Rootsi põgenenud Hallek on tõenäoliselt üks tuntumaid ja hinnatumaid väliseesti kunstnikke. Ta on lõpetanud Rootsi Kuningliku Akadeemia ja olnud seal õppejõud, kelle käe all on kasvanud mitmed Rootsi kunstielu nimekad tegelased.

Viimane isikunäitus Tallinnas oli Hallekil üksteist aastat tagasi. Nüüd saab taas kord tema kirevaid värve näha Kunstihoone galeriis Harry Liivranna kureeritud näitusel.

Alates 1990ndatest on Enno Hallek tegelenud vineerplaadist väljalõigatud kujundite kombineerimise ja värvimisega. Need kujundid on justkui ehitusklotsid, mida saab ümber paigutada, jälle lahti võtta ja uuesti kokku panna.

Ükski teos ei ole staatiline ega kunagi lõplikult valmis, vaid kätkeb endas arvutuid võimalusi taasloomiseks.

Halleki fraktaalid on avatud süsteemid ja on seeläbi sünkroonis kaasaegse maailmaga, mis ei armasta paigalseisu ega rangeid piire. Avatud süsteem suudab kohaneda ja uueneda.

Üheltki näituseetiketilt ei leia tööde dateeringut. Ei ole ju mõtet kinnistada ühe aastaarvu külge midagi, mis on kestvas muutustevoos ja ajaülene.

Kokkumonteeritavad moodulid on Halleki enda värviõpetuse klotsid. Igal kujundil on omapärane värvilahendus, olgu see siis inspireeritud mõnest loodusnähtusest või lihtsalt mängulisest meeleolust. Erinevate kujundite ja lahenduste loomise eesmärk on ärgitada vaataja nägemis- ja värvitaju, sest vaatamata mänglevale esmamuljele on Halleki kunstiliste püüdluste lähtekohad juurutatud värviteoorias.

Värv on Halleki kunsti A ja O. Nagu keemik, kes laboris uusi katsetusi tehes segab mõõtekolbides kokku erinevaid aineid, nii on Halleki mõttekolbideks tema värvilised fraktaalid, millega ta oma värviteooria katseid läbi viib.

Lisaks värviliste vineermoodulite saab näitusel näha ka Enno Halleki 1999. aasta videot "Rüütel ja kirp". Siin ei ole küll tegemist ei värvi ega vormi esteetikaga, vaid tabava huumoriga. Raudrüüsse riietatud mees istub pingil ja sügab end aeg-ajalt ühest ja teisest kohast, just nagu kirp oleks teda hammustanud.

Raudrüüs sügamine pole aga teadagi lihtne asi. Tugeva ja liikumatu turvise vahekohtadest meeleheitlikult näppe sisse ajades saab vaevalt vabalt liikuva kirbu hammustuse sügelust leevendada. Siin võib näha metafoori aegadevanusele konfliktile suure ja kohmaka ning väikese ja dünaamilise vahel, suletud, staatilised süsteemid, mis vastanduvad avatud ja pidevas muutuses olevatele süsteemidele nagu Halleki kirevad fraktaalidki.

Autor: Ragne Nukk