Kalle Vellevoog - mitte ainult funkmajade looja

"Lihtsalt on olnud nii, et tellija tuleb ja tahab sellist funkmaja, mille olen kunagi kavandanud ja mida ta kusagil märganud on," räägib arhitekt Kalle Vellevoog. "See on nagu firmamärk, samas aga ei takista see aga ka teistsuguseid hooneid projekteerimast."

Huvi arhitektuuri vastu pärineb Kalle sõnul lapsepõlvest, mil koduaknast sai kaeda, kuidas kerkis nn "Kännu Kuke" keskus Mustamäel: "See oli mulle päris huvitav vaatepilt, kuidas need kallurid seal edasi-tagasi saalisid ja kuidas kerkis nõukogude ajale pretsedenditu tänavaruum koos poodide, teeninduste ja restoraniga."

Tegelikult oli Kalle Vellevoogil huvi huvi kunsti ja joonistamise vastu juba lapsena olemas: "Huvile tuge sain Nõmmel asunud laste loomingu majas, mis paiknes hoones, mille oli kavandanud esimese Eesti üks tuntumaid arhitekte Edgar Johan Kuusik 1935. aastal. Kavandas ta selle küll elamiseks ühele toonasele töösturile, võimu vahetudes sai hoonest aga hoopis laste loomeanni kinnistamise koht."

Laste Loomigu Majas sai proovitud erinevaid tehnikaid alates linoollõikest, savi voolimisest ja põletamisest ja lõpetades guašimaaliga. "Kunstihuvi käis minuga kaasas kogu kooliaja ning tipnes ettevalmistuskursustega ja pääsemisega arhitektuuri õppima toonasesse Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti," meenutab mees.

Kõrgkooli kiitusega ehk siis tänapäevases mõistes cum laude lõpetanud Kalle ütlust mööda on mitmeidki legende tollaste, värskelt kooli lõpetanud arhitektide edasisest tööpõllust. Nii EKE projektis valitsenud vabameelsusest kui ka Tööstusprojekti tagurlusest. "Mina aga sattusin hoopiski ETKVLi süsteemi, mis tegeles kaupluste ning nende juurde kuuluvate abihoonete kavandamisega. Seal oli nii mõnigi arhitekt, kes oli arhitektitööd teinud juba auväärse vanuseni, aga kõigist kavandatud projektidest polnud ükski valmis saanud," räägib ta.

"Ega minugi tollase perioodi töödest vist peale ühe vundamendi rohkem valminudki," tunnistab Kalle. "See oli lihtsalt selline süsteem, et mingi raha oli eraldatud projekteerimiseks, see tuli kulutada, tulemust aga ei nähtud kunagi.

Samas oli ETKVLi büroos tööl mitmeid nimekaid arhitekte, nagu Tiit Kaljundi, Avo-Himm Looveer, Eva Hirvesoo jt. Kogu õhkkond oli loominguliselt vabameelne ja sõbralik."

Siis aga tuli uus aeg koos iseseisva riigiga ning võimalus oma arhitektuuribüroo asutamiseks. "Ma arvan, et meie ettevõte oli esimese viie seas, mis asutati," räägib Kalle. "Tõsi, ega algusaastatel suurt nõudlust uute hoonete projektide järgi polnud, elatusime erinevatest rekonstruktsiooniprojektidest ja eramute projekteerimisest. Suurem tõus tekkis suuresti alles sajandivahetusel."

Poolteist aastat sai Kalle Vellevoog proovida ka arhitekti leiba erinevates Soome arhitektuuribüroodes. "Parim sealne kogemus oli ehk see, et sain aru, et projekt peab olema läbimõeldud ja -töötatud pisimate detailideni," teab ta.

"Eks rohkem arhitektipoolset loomingulist vabadust on ikkagi eramutes," arvab Kalle. "Kinnisvarabuumi aegsetes korterelamute projekteerimisel oli loomevabadus palju piiratum. Oli juba suuresti ette teada, millise planeeringu ja suurusega kortereid arendaja oma majades näha soovib. Arhitekti ülesanne oli see kogum viisakalt pakendada."

Seda, et eramute tellijad on erinevaid, möönab ka Kalle. "Eks ühel ole see oma tulevase kodu nägemus tsipa selgem, teisel pisut ähmasem, oluline on aga jõuda tulemuseni, mil mõlemal, nii tellijal kui arhitektil äratundmisrõõmu tuluke silmadesse tuleb."

Kui palun Kallel hinnata, kuidas ta arhitektina on rahul meie uuselamurajoonide kirju kooslusega, arvab ta, et vaatamata vigadele, mida on tehtud juba detailplaneeringuid algatades, leidub meil piisavalt head ja omanäolist arhitektuuri.

"Kuna osalesin ka Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti väljapaneku kavandamisel ja tegemisel, võin julgelt öelda, et need sada Eesti eramut, mis seal eksponeeritud sai, on tõesti omanäolised ning huvitavad. Ning neid leidub veel ja veel."

Seda, et buumijärgsed aastad on rasked olnud, tõdeb ka Kalle: "Viimane suurem objekt, Pärnu Seedri tänava pansionaat, valmis meil aastal 2007. Pärast seda oli pikem paus. Nii mitmedki projektid, millel juba ehitusluba olemas, jäid lihtsalt seisma ning paremaid aegu ootama."

"Eelmise aasta suurim proovikivi oligi vast ehk büroo säilitamine," tõdeb ta. "Tänavu on töid lisandunud. Seda tänu ka ühele võidetud konkursile. Nimelt Narva Joaoru rannaala planeeringule. Praegu on käimas sealse rannahoone ja pargi projekteerimine, mis loodetavasti läheb euroraha abil järgmisel aastal ka töösse ning võib kujuneda koos Tartu Ülikooli Narva Kolledžiga sealse linnakeskkonna turismimagnetiks. Ka on aasta lõpul valmimas esimesed ARCO Varale koos Velle Kadalipuga projekteeritud kortermajad Stroomi metsas."

"Eks arhitekt tahab ikka oma silmaga näha ja käega katsuda seda, mida teised ametivennad loonud," arvab Vellevoog.

Selleks, et maailmanimedega arhitektide loomingut kaeda, on ta võtnud ette reise nii Ameerikasse kui ka Euroopasse. "Nendel reisidel nähtu annab ka endale indu uudsete ideedega katsetada," sõnab ta. Koos teiste arhitektidega on Kalle neil päevil hiiglaslikku Hiinat väisamas. Ka seal on arhitektile piisavalt vaatamist.