Euroopa eelarve, euro ja Eesti

Mõjukas majandusajakiri The Economist kujutas 19. novembri numbri esikaanel Iiri, Portugali ja Kreeka lippudega parvekest tormilisel merel sihitult hulpimas, Kreeka lipp oli juba langenud. Tormise mere kujund on praegustes oludes väga tabav - rahalises mõttes raskes seisus riikide kõrval ei ole Euroopa Liidu valitsusjuhid ja Euroopa Parlament suutnud siiani kokku leppida ühenduse 2011. aasta eelarves. Ja nagu parvel olevad merehädalised soovivad tunda kindlat maad jalge all, vajab ka EL konkreetseid lahendusi ja kiiresti. Mis siis ikkagi lahti on?

Alustan Kreekast, kus probleemid said alguse pikaajalisest avaliku sektori defitsiidist. Poliitikud olid valimistest valimisteni andnud ilusaid, kuid kalleid lubadusi. Majanduskriis tõi kaasa usalduse kadumise finantsturgudel, oluliselt keerulisemaks muutus laenude teenindamine ja kallines uute laenude saamine.

EL koos IMFiga laenas kevadel Kreeka valitsusele kokku 110 miljardit eurot. Laenupakett sisaldas avaliku sektori reformipaketti, sh nii teenistujate palgaboonuste kaotamist kui ka lähiaastate palgatõusu külmutamist, ka käibemaksumäära ja tubakaaktsiisi tõstmist. Lisaks seati eesmärgiks, et Kreeka avaliku sektori defitsiit ei tohi aastaks 2014 ületada 3 protsenti SKPst. See on eriti ränk ülesanne, kuna Kreeka puudujääk küünib praegu üle 13 protsendi.

Kreeka olukorra teevad raskemaks pessimistlikud kasvuootused - järgmisteks aastateks ennustatakse maksimaalselt üheprotsendilist tõusu. See tähendab rahaliselt keerulise olukorra jätkumist ning raskusi jooksvate laenude teenindamisel.

Väikese saareriigi Iirimaa probleemid algasid kinnisvarasektori ülekuumenemisest ja kulmineerusid tõelise panganduskriisiga. Iiri valitsuse valik oli, et pankasid ei lasta allavett. Otsus on mõistetav, sest Iiri pankade portfellid koosnevad suurel määral Iirimaal paiknevast varast, eelkõige kinnisvarast, kus teatava stabiilsuse ja hinnataseme hoidmine on vajalik. Aga selleks pidi valitsus võtma tohutu hulga kohustusi, mis tõlgituna riigieelarve puudujäägi keelde moodustavad tänavu kuni 32 protsenti SKTst.

Ometi on enam kui 20 protsenti sellest puudujäägist aastase mõjuga - ühekordne süst pankadesse.Soome ja Rootsi 1990. aastate kogemus näitas, et tegelikult suudeti enamik pankade n-ö halbadest varadest lõpuks realiseerida. Iiri tulemus ei pruugi olla palju halvem, kuid see võtab aega.

Iirimaa kriis pole olemuselt euro või euroala kriis, vaid eelkõige rahvusliku panganduse kriis, erinedes selgelt Kreeka omast, kus kriis puhkes riigi rahanduses. Rahvusliku panganduse kriis tabas hiljuti ka Lätit, kus Parexi panga lagunemine tõi valitsusele maksmiseks mitme miljardi euro suuruse arve. Samasse ritta kuulub Islandi kriis.

Kui Kreekas oli selge rõhk riigi rahanduse ja avaliku sektori reformimisel ja maksutulude suurendamisel, siis Iiri abipakett on eeskätt suunatud kolme suure Iiri panga restruktureerimisele.

Ühekordne suur rahavajadus teinud rahaturud närviliseks, kuigi tegelikult on pigem otsitud garantiid kui tegelikku abi Iirimaale. Abipakett ongi rohkem garantiipakett, tagamaks Iiri valitsusele mõistliku hinnaga ligipääs laenuturule. On põhjust loota, et erinevalt Kreekast ei lähe suuremat osa Iirimaale eraldatud rahast tegelikult vaja. Seda enam peaks ka Eesti toetama Iirimaa stabiliseerimist. Põhimõtteliselt ongi ELi ja IMFiga kokku lepitud 85 miljardi euro suuruses laenus, millest 35 miljardit läheb pangandussektori parandamiseks ja 50 miljardit eelarveliste vajaduste katteks.

ELi eelarvest. Tüli kipub kiiresti majja tulema seal, kus raha on vähe. Nii mindigi 15. novembril korraliku raginaga lahku. Üheks vaidluse osapooleks oli Euroopa Parlament ja teiselt poolt ELi nõukogu ehk valitsusjuhid. Nõukogu jaguneb omakorda kaheks - ühes leeris on euroskeptikutest britid koos neile sekundeerivate hollandlastega, teises kõik ülejäänud.

Peamine mureallikas on erinev nägemus EList ja tema institutsioonidest ja põhiline tüliõun europarlamendi roll ELi eelarve kujundamisel. Nimelt on Euroopa rahvasaadikuil eelarve osas kaasotsustamisõigus. Tüli vormiline põhjus on parlamendi soov suurendada 2011. aasta eelarvet 6 protsendi võrra, et rahastada ELile lisanduvaid kohustusi finantsjärelevalve ja välisteenistuse vallas.

Euroopa Komisjon on lubanud patiseisu lahendamiseks tulla välja uue ettepanekuga. Praegu loodavad kõik osapooled jõuda veel enne aasta lõppu eelarveridades ja -numbrites kokkuleppele - Euroopa Parlament kinnitas eelarve 15. detsembril, ELi nõukogu otsus polnud lehe trükkimineku ajaks veel teada, kuid võib siiski eeldada positiivset lahendust. Muidu tuleb liikmesriikidel mõnda aega toetada omaenda eelarvetest näiteks põllumajandust.

Kuidas see kõik Eestit puudutab? Kas me ei satu mitte 1. jaanuaril vihma käest räästa alla? Väidan, et Eestil pole mingit põhjust heituda euroalasse pürgimisest. Vastupidi, euroalaga ühinemine on praegu veel olulisem kui varem ja riskid väga madalad. Euroalas loodud kriisihaldusmehhanismid tagavad parema tulemuse kui nendest eemal seismine. Nii on näiteks Kreeka, Itaalia ja Hispaania Euroopa majandusruumi olulised osad ja nende riikide rahanduse paranemine on kasulik meile kõigile.

Euro kursi allapoole kohanemine ei ole üldises plaanis meile ja meie ekspordile sugugi halb. Olles selle kursi sees, mitte liikudes väljaspool koos temaga, võtame me maha osa riske, mis on seotud kolmandate turgudega. Euro kurssi, intressimääri ja euroala inflatsiooni mõjutab aga see, et Euroopa Keskpank on kogunud endale juba märkimisväärse hulga erinevate riikide võlgu.

Just suur võlakoormus kasvatab riikide survet mitte tõsta lähitulevikus intressimääri. Saame euroalas nautida madalaid intressimääri märksa pikemat aega, kui ehk oleks loogiline majandustsüklit silmas pidades.

Suur rahasüst hätta sattunud majandustesse toob teisalt kaasa kõrgendatud rahapakkumise, millega kahjuks kaasneb keskmisest kõrgem inflatsioonimäär ehk elukalliduse tõus. See omakorda seab valitsustele, sh lõpuks ometi ka Eesti valitsusele, kohustuse kontrollida karmilt administratiivsete hindade, infrastruktuuri ja monopolide hinnataset.