Saastekvoodid on saadaval

Eesti on saastekvoodi ülejäägi müügist teistesse riikidesse teeninud palju raha. Nii palju, et jätkub ka tuuleenergeetikale. Õige kah - tuuleenergeetikud on aidanud ja aitavad vähendada keskkonna saastamist.

Keskkonnainvesteeringute Keskuse seesugune toetus tuuleenergeetikale on esmakordne. Raha võeti Eesti-Hispaania tehingu tulust.

Kokku eraldati kahele tuulepargile 12,4 miljonit eurot. Kuna tuuleenergeetika arendamiseks saadi Hispanialt 23 miljonit eurot, võib lisa loota.

Tosin miljonit Lääne-Virumaa projektidele. 7,23 miljonit eurot sai Ida-Virumaale Lüganuse valda ehitatav Varja tuulepark, 5,13 miljonit Lääne-Virumaale Viru-Nigula valda rajatav Ojaküla tuulepark. Esimesena nimetatu on OÜ Raisneri projekt ja sisaldab kuut kahemegavati suuruse nimivõimsusega tuulejõujaama, teine OÜ Nelja Energia gruppi kuuluva OÜ Oceanside kava ja tähendab kolme 2,3megavatist tuulejõujaama. Nende tuuleparkide koguvõimsus on seega vastavalt 12 MW ja 6,9 MW.

Varja ja Ojaküla tuulepargid toodavad aastas arvestuslikult 45 000 megavatt-tundi elektrienergiat ja vähendavad atmosfääri paisatava CO2 kogust umbes 50 000 tonni võrra, tuuleenergeetika on nii keskkonnakaitse- kui ka majandusalane mõiste.

Riiklikku toetust need tuulepargid ei saa. Seega ei pea elektrienergia tarbijad seda kulu katma.

Kvoote jagati Eesti jaoks soodsal ajal. Kui Kyoto protokollile alla kirjutanud riigid tasuta saastekvoodid omal ajal ära jagasid, võeti aluseks 1990. aasta saastemahud. Kes siis rohkem õhku rikkus, see rohkem kvooti sai. Eesti sealhulgas. Kvoodid nägid igale riigile ette maksimaalse CO2 heitkoguse.

Kuna aga jagamine sattus ajale, mil üliebaefektiivne sotsialistlik tööstus hääbuma hakkas ja peagi kokku kukkus, tekkis kvootide ülejääk. Kui 1990. aastal paisati Eestist atmosfääri 41 miljonit tonni CO2, siis 2007. aastal 22 miljonit tonni.

Seda võimaldas majanduse üleüldine restruktureerimine, sealhulgas elektrienergia tarbimise vähendamine ja muudegi säästuabinõude rakendamine ning taastuvate energiaallikate kasutusele võtmine. Kvoodiga kaasnenud kohustus kärpida aastatel 2008-2012 CO2 kogust võrreldes 1990. aastaga kaheksa protsendi võrra, täideti.

Kokkuhoid andis võimaluse müüa kvoodi ülejääki. 2010. aastal realiseeris Eesti kvooti 3,6 miljardi krooni (230 miljoni euro) eest. Lisaks Hispaaniale saadi kaubale Austria, Luksemburgi ja Jaapaniga.

Müügist saadud raha tohib kasutada vaid nende projektide rahastamiseks, mis lubavad reaalset CO2 emissiooni vähendamist, keskkonna tegelikku tervenemist. Eesti on lisaks tuuleenergeetikale suunanud tulu koostootmisjaamade rajamisse, katlamajade rekonstrueerimisse, küttevõrgus energia säästmisse, ökonoomsete busside ja elektriautode ostmisse ja hoonete soojustamisse.

Tehingud tasuta saastekvootidega ja kootide kasutamine lõpevad aga peagi. Neid saab üldjuhul teha järgmise aasta lõpuni, mil lõpeb Kyoto protokolli aruandlusperiood. Nii müüjal kui ka ostjal on projektide tegemiseks ja rakendamiseks varuks vaid poolteist aastat. Seda on väga vähe.

Ehk ärkas Eesti liiga hilja?Antud oludes meie põlevkivienergeetika mõne aja pärast konkurentsivõimetuks osutuda. Ähvardavaid tegureid on teisigi. 2013. aastal avaneb lõplikult Eesti elektriturg. Ja kaks uut põlevkiviblokki võib ehitamata jääda.

Nimelt kahtleb Euroopa Komisjon nende riikliku toetamise skeemis. Leitakse, et see võib oluliselt kahjustada sisemaist ja lähiriikide konkurentsi. Abiluba võib tulemata jääda. Riigi abita aga põlevkiviblokke ehitada ei ole võimalik.

Kui kõrgele tõuseb aga nende tegurite toimel elektri hind, ei oska praegu vist keegi öelda. Siiski võib Eesti põlevkivienergeetikale teisalt avaneda ajutine abiventiil.

Nimelt ootab Euroopa Komisjon kümnelt riigilt - Eestilt, Bulgaarialt, Küproselt, Tsehhilt, Ungarilt, Lätilt, Leedult, Maltalt, Poolalt ja Rumeenialt - septembri lõpuks taotlusi tasuta saastekvootide kasutamiseks aastatel 2013-2020.

Taotluste laekumise järel on komisjonil kuus kuud aega taotluste rahuldamiseks või nende tagasi lükkamiseks.

Küll tuleb aga osa kvootidest kinni maksta: 2013. aastal 30%, 2014. aastal 40% jne. Kuni 2020. aastal kvoote vaid raha eest välja antakse. Seejuures näitab kvootide hind tõusutendentsi.