Võlakriisi lahendused ähvardavad euro püsimist

Kaks kolmandikku viimastel aastatel antud refinantseerimislaenudest eurotsoonis anti GIPS- (Kreeka, Iirimaa, Portugal ja Hispaania) riikidele vaatamata tõsiasjale, et nende majandused vastavad vaid 18%-le eurotsooni SKPst. 2010. aasta lõpuks oli Euroopa Keskpanga laenude maht, peamiselt Saksamaa keskpanga kaudu, 340 miljardit eurot. EKP väljaostuprogramm on lasknud neil riikidel jätkata elamist üle oma võimete ning varade omanikel viia oma jõukus mujale. Võime jätkata sellise poliitikaga ammendub varsti. Saksamaa keskpank on juba peatanud osalemise refinantseerimises.

GIPS-riikide hiiglaslik jooksevkonto puudujääk ja massiivne kapitali väljavool Iirimaalt ei oleks olnud võimalik ilma EKP rahastamiseta. Lisarahata, mille GIPS-riikide keskpangad tekitasid vajadusest tagada sisemine raharinglus, ei oleks suudetud kaubandusdefitsiiti säilitada ja kommertspangad ei oleks saanud üleval hoida varade väärtust.

Eelmisel aastal, kui EKP-l jäi üha vähemaks vahendeid vältimaks Euroopa probleemsete pankade kriisi, lepiti kokku järelrahastamises. Aastast 2013 võtab selle üle Euroopa Stabiilsusmehhanism (ESM). See võib leevendada survet osaliselt, kuid sisuliselt lükkab see probleemi EKP päästefondilt lihtsalt riikide ühendusele. ESM on kindel tee surumaks Euroopa põlvedele, sest mida kauem päästelaenud jätkuvad, seda kauem püsib GIPS-riikide jooksevkonto puudujääk ning seda rohkem kasvab välisvõlg, mis muutub jätkusuutmatuks. Erand on Iirimaa, kes kannatab kapitali väljavoolu, mitte kompetentsivõime puudumise all.

Peale Hiina ei sekku riikide keskpangad enam oma valuutade kaitseks. Arvestades ajalugu saab Euroopagi kõrvetada, kui jätkab kunstlikult varade hindade hoidmist perifeerias. Selleks vajalikud summad võivad ulatuda triljonite eurodeni ning purustavad Euroopa.

Kui Kreekas ja Portugalis puudub poliitiline üksmeel restruktureerimiseks ja sisemiseks devalveerimiseks, peaksid nad eurotsoonist ajutiselt lahkuma. Küsimus jääb, kas nad viivad ka euro endaga kaasa.