Harry Potteri lugu saab väärika ja efektse lõpu

Harry Potteri kümme aastat kestnud filmiseiklused lõppevad üsna korraliku pauguga, kuigi midagi ülemäära üllatavat film ei paku.

Pinged kinosaalis olid muidugi laes - tõelised fännid on seda filmi ju väga kaua oodanud. Seetõttu ei kobanud paari pika ja väga pingelise pausi jooksul õnneks kellegi käed ka popkorni ning saalis valitses ärevusest tiine vaikus.

Potteri viimane film on hea meelelahutus, mis pakub emotsionaalsetele vaatajatele võimalust nutta ja kõigile võimalust naerda. Linateos on nii tempokas, et kordagi pole aega kella vaadata (ega teki tahtmistki).

Filmi teine osa on hea kontrast mullu linastunud esimesele osale, mille tegevus oli aeglane ning mida vaadates tekkis mul korduvalt tunne, nagu venitataks kummi meelega vaid selleks, et saaks raamatu põhjal kaks filmi vändata.

Mõnus on ka see, et kui eelmine film oli lausa 2,5tunnine, siis finaalteos saab hakkama vaid kahe tunniga.

Selle üle, kas ja kui palju vürtsi lisas filmile 3D-formaat, võib muidugi vaielda. Mulle tundub, et 3D-d ekspluateeritakse praegu üle. See mõjub veel ühe faktorina, mis rõhutab tegijate rahaahnust.

Muide, kui mulle, kes ma raamatut umbes kolm aastat tagasi lugesin, film väga meeldis, siis üks sõber, kes oli raamatu lõpetanud hiljaaegu, tuli kinost välja väga nördinult.

Seega võib ilmselt öelda, et distants raamatu lugemise ja filmi vaatamise vahel on pigem hea, kuna eluliselt oluliste detailide väljajäämine ekraanilt jääb fännidele nõnda märkamata.