Kaunis katastroofifilm

Lars von Trieri viimane film "Melanhoolia" pole just päris nõrganärvilistele, aga ka traditsiooniliste katastroofifilmide austajatele mitte.

Katastroofifilmiga seostuvad paljudele ilmselt võimsad eriefektid, kiire tegevus, palju märulistseene, armastuslugu ja viimaks siiski õnnelik lõpp. Trieri film sellist harjumuspärast mustrit ei paku. Pigem on see kohati isegi liiga aeglane ja lihtsalt pisut tüütu - kuigi seda öeldes jään ma oma sõprade-tuttavate seas vähemusse.

Rõhuvale enamikule inimestest ja ka kinokriitikutest tundub Trieri film väga meeldivat. "Ilus katastroofifilm," ütlevad nad kinost väljudes. Eks neil ole omamoodi õiguski. Filmis on palju ilusaid kaadreid, vaikust, rahu, samas ka pinget ning üsna ohtralt piinlikkust tekitavaid stseene olukordadest, millega ilmselt pea iga täiskasvanud inimene on kokku puutunud. Seega kõnetab film ühel või teisel moel iga saalis olevat vaatajat. Aga ta on lihtsalt liiga pikk. Samuti on ta kohati tüütult aeglane.

Tegelikult on ju muidugi väga tore, et keegi on teinud valmis sellise hoopis teistsuguse katastroofifilmi, kus ei lenda õhku ükski maja ega jookse ringi paanikas rahvamassid. Ma saan väga hästi aru, et paljude jaoks on just see aeglus ja melanhoolsus suhkrutükk, mis paneb filmi armuma ja kinosaalist lummatult väljuma. Aga kõigi inimeste peal see kahjuks ei toimi. Või ehk nagu ütles üks tuttav, kes armus filmi jäägitult: "Selle vaatamiseks peab olema õiges meeleolus." Ju mina siis ei olnud.

Kindlasti pakub linateos huvitava elamuse, suure tõenäosusega jääb vaataja oma kinokogemusega väga rahule ning kuigi film mulle endale ei meeldinud, soovitaksin ma seda ikkagi vaadata, kuna ta on heas mõttes üllatav, keskpärasusest erinev ja omamoodi ilus.

Neil, kes armastavad üle kõige märulifilme, pole "Melanhoolia" seansile asja. Rahuliku südamega võiks vaadata midagi, mis oma aegluse ja kunstiliste taotlustega vaatajat närvi ei aja. Samuti tasuks arvestada sellega, et suure tõenäosusega ei sobi film lihtsalt õhtuseks lõõgastuseks tööst väsinud ajule. Muide, 12 tundi pärast filmi vaatamist ei suuda ma endiselt päris täpselt otsustada, kas see film ei meeldinud mulle üldse või tegelikult ikka meeldis.