Kas vargus väikeaktsionäridelt on suuromanikele lubatud?

Jüri on töötanud sisuliselt kogu oma elu samas firmas. Ühel päeval pakutakse Jürile võimalust osta firma aktsiaid. Jüri kogub kokku kõik oma säästud, laenab veel lisa ämma käest ja saab aktsionäriks. Kümme aastat on Jüri olnud uhke aktsionär.

Nüüd tundub talle, et uhkusest üksi jääb väheks ja tahaks saada vähemalt investeeritud summat tagasi. Viimaste aastate jooksul on üks juhtidest ostnud kokku märkimisväärse hulga aktsiaid ning muu hulgas on ühing tagasi ostnud oma aktsiaid, mis on seejärel soodsa hinnaga enamusaktsionärile liigutatud. Sisuliselt väikeaktsionäridel enam sõnaõigust pole ja kordagi ei ole ka dividende makstud. Veelgi enam, täiendavate investeeringute sildi all on pidevalt väikeaktsionäride osalust vähendatud. Nüüd sunnitakse aktsiakapitali eurodeks teisendamise sildi all raha juurde maksma, vastasel korral aktsiad tühistatakse ja jutul lõpp.

Ülaltoodu ei ole muinasjutt, vaid täiesti tavapärane võte, mida osa enamusaktsionäre kasutab, et oma tülikatest vähemusaktsionäridest lahti saada. Kõik tundub seaduslik, aga kas ikkagi on? Ja kas see on õiglane? Võiks küll väita, et kellel rohkem raha mängus, see otsustab, aga kas on õige anda seaduslikku õigust väikeaktsionäri investeering varastada? Kui jah, siis anname justkui õiguse rikkamale omal valikul vaesema rahakotist raha ära võtta ning nimetame seda siis lihtsalt otsustamiseks!

Kõige olulisem on seaduse sisuline mõte. Julgen väita, et enamusaktsionäridel ei ole siiski kindlust, et ülalkirjeldatu on seaduslik, kuigi esmapilgul tundub kõik JOKK olevat. Usun, et ei tule kaua oodata, kui kirjeldatud näited jõuavad kohtusse ning n-ö suurt pilti vaadates jõutakse seal järeldusele, et tegemist ei ole seaduslike skeemidega.

Nii näiteks leidis kohus 31. märtsil 2010. aastal Pere Leiva kaasuses, et ei ole vahet, kas seadust järgiti punktuaalselt või mitte, aga kui järgimata jäi seaduse mõte ja nn suures pildis saavutati eesmärk, millega tekitati vähemusaktsionäridele kahju, on tegemist ebaseadusliku skeemiga. Enamusaktsionäride meeleheitlikud sammud mitte maksta ühtegi senti kas siis osaluse ostu või dividendide näol ja lihtsalt aktsiad üle võtta või siis kurnata vähemusaktsionäre teadmatuses hoidmisega, erinevate skeemide katsetamise ja dividendide mittemaksmisega, et nad oma aktsiad soodsalt loovutaks, viib väga paljude kohtuvaidlusteni. Kohtuvaidluste tulemused on aga teatavasti raskesti ennustatavad ja kindlasti kulukamad kui asjade planeerimine seaduslikul viisil ning lahendamine kokkuleppeliselt.

Mis võib olla ebaseaduslik? Võib väita, et ebaseaduslikuks saab lugeda näiteks oma aktsiate müüki kindlatele aktsionäridele, nii et osalust ei pakuta proportsionaalselt kõigile aktsionäridele. Samuti olukorda, kus aktsia nimiväärtust suurendatakse ning sunnitakse tegema lisasissemakseid või aktsia kaotatakse.

Näiteks Saksamaal on aktsiate nimiväärtuse suurendamine lubatud vaid fondiemissiooni teel (kogunenud kasumi arvel). Samuti on ebaõige aktsionäride eesõiguse välistamine olukorras, kus tegelikult sisulist põhjendust välistamiseks ei ole või kui vajalik rahasumma on võimalik kaasata ilma osalusprotsente muutmata.

Lisaks sellele on Eestis seni vähekasutatud sättena olemas regulatsioon, mille järgi vastutab ka aktsionär ühingule kahju tekitamise eest, kui ta on kasutanud oma mõjuvõimu otsuse läbisurumisel.

Seega, kui müüakse näiteks oma aktsiad enamusaktsionärile turuhinnast madalama hinnaga või otsustatakse ebaseaduslikul viisil kapitali suurendada, siis on tõenäoliselt võimalik solidaarselt vastutusele võtta lisaks tehingu reaalselt teinud juhatuse liikmetele ka neid mõjutanud ja tehingust kasu saanud isikud.

Tuginedes Euroopa ja Eesti kohtupraktikale, leian, et õiguse üldprintsiibid ülalkirjeldatud käitumist ei luba. Seaduse kohaselt peavad äriühingu omanikud omavahelistes suhetes järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve. Õiguste teostamine ei ole lubatud viisil, mille eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule.

Vastuseta küsimused ja puudulikud reeglid. Aktsionäride suhteid puudutavat üldprintsiipi pikemalt lahti kirjutatud ei ole ning kohtupoolne tõlgendus on etteaimamatu. Advokaadina leian, et ei ole õige jätta neid teemasid kohtupraktika kujundada, mida teatavasti tehakse vaidlevate poolte rahaga. Seadusandja peaks ise vastavat regulatsiooni kaasajastama.

Nii enamus- kui ka vähemusaktsionäridele pakuksid kindlustunnet selgemad reeglid järgmistes küsimustes:

(a) millist informatsiooni ja kui põhjalikult peavad juhtimisorganid aktsionäridele avaldama,

(b) kas ja kuidas peab enamusaktsionär, kes saab sisuliselt otsustada üksi teatud küsimusi, vastuvõetavaid otsuseid motiveerima ja selgitama,

(c) aktsiakapitali suurendamise ja aktsiate märkimisõiguse välistamise juhtude täpsemad selgitamis- ja tõendamiskohutused,

(d) seotud osapoolte vaheliste tehingute täpsem ja selgem informeerimis- ja selgitamiskohustus,

(e) dividendimaksmise kohustuse olemasolu,

(f) vähemusaktsionäride õigused nõuda teatud juhul enda väljaostmist või kui seda ei tehta, siis nõuda teatud käitumist (nt dividendide maksmist) jne.

Reguleerimisel on oluline tasakaal. Möönan, et seadusandja peab väga hoolikalt kaaluma, kas ja mil määral omandisuhete reguleerimisse sekkuda. Samas ei tohiks olla võimalik olukord, kus pahatahtlikult ja süstemaatiliselt teise isiku huve rikutakse. Julgen väita, et aktsionäridevahelisi suhteid korrastavad reeglid ei ole ettevõtlusvabadust piiravad, vaid on kooskõlas tänapäevase arenguga.

Paljudele ettevõtjatele on need ka praegu iseenesestmõistetavad ning ausate äritavadega koos käivad. Olen kuulnud korduvalt enamusaktsionäride suust, et neil on lisaks õigusele saada rohkem kasu ka suurem moraalne ja juriidiline kohustus selgitada ning pidada silmas suurema ringi huve.

Olari Taal ütles oma hiljutises kommentaaris Äripäevale taasiseseisvumise kohta, et vabadus on seotud kohustustega. Leian, et sama kehtib ka äris saades enamusaktsionäriks ja seega omades kontrolli ühingu juhtimisorganite tegevuse üle.

Ühelt poolt annab see teatava vabaduse, aga samas ka kohustuse arvestada suurema ringi isikute huvidega, mitte vaid enda isiklike huvidega. Meil ei tundu see põhimõte veel väga omane ning seetõttu leian, et seaduste tasandil kaasa aitamine muudaks Eesti ausamaks riigiks, kus äri ajada ja kuhu investeerida.