Esiteks, vaja oleks õiglasemat süsteemi. Praegu istuvad auditooriumis kõrvuti üks noor inimene, kes maksab kõik omast taskust kinni, ja teine, kes ei maksa midagi, kusjuures see ei sõltu sellest, kuidas nad õpivad, kui edukad nad on. Üks on n-ö riigieelarveväline ja teine on riigieelarveline. Niisuguse ebavõrdsuse kaotamine on vajalik, seda on meile ette heidetud ka rahvusvahelisel tasemel.
Teine eesmärk, mis selle reformiga on seotud - tulemuslikkus peaks kasvama. Praegu on meil 70 000 inimest kirjas, igal aastal lõpetab 10 000 üliõpilast mingisuguse diplomiga. Väike rehkendus näitab, et seitse aastat veedetakse seal seinte vahel ja see on lubamatult pikk aeg. See number on kogu aeg kasvanud ja see efektiivsus, mis ülikoolides on, ei rahulda. See on osalt seotud ka seaduse võimalustega või seaduse aukudega, ma loodan, et see saab kõrvaldatud.
Ja kolmandaks, kvaliteet. Praegusel juhul on paljud kõrgkoolid motiveeritud hoidma üliõpilasi, mitte andma neile õiglast ja karmi akadeemilist hinnangut, vaid lihtsalt hoidma neid ülikooli seinte vahel selleks, et nad oma õppemaksudega toetaksid ülikooli eelarvet.
Ma arvan, et rahastamise lahtisidumine nendest formaalsetest näitajatest ja ülikooli arvust, selle sidumine õppetulemuslikkusega ja õppekvaliteediga peaks seda survet välistama, et hoitakse iga hinna eest noori ülikooli seinte vahel, madaldades sellega kvaliteeti.
Seotud lood
Telia Digikoristuspäev toimub juba 31. jaanuaril. Meenutame, kuidas viidi sel aastal digikoristust läbi Eesti Kaitseväes, kus IT-süsteemidest ja seadmetest kustutati kokku kümnete terabaitide ulatuses digikeltsa.