Drahm ja draama

Finantsmaailma tähelepanu püsib jätkuvalt Euroopal. Kreeka peaministri plaan panna abiprogramm rahvahääletusele raputas turge, lülitas rahandusministeeriumid ja keskpangad üle maailma taas kriisihaldusrežiimile ja mõjutas oluliselt eelmise nädalalõpu G20 tippkohtumise kulgu. Skeptikute ja euroskeptikute hääl kõlab järjest valjemini, kuulutades euroala ja Euroopa Liidu vältimatut allakäiku.

Mis saab edasi? Üks mu kauaaegne tuttav Londoni finantsanalüütik kirjutas hiljuti väga tabavalt - ükski arenenud riik ei ole pärast 1948. aastat jätnud võlakohustusi täitmata. Sellel on lihtne selgitus: kaasaja majanduses on riigi võlakohustuste täitmatajätmine otsetee ühiskonna heaolu kokkuvarisemiseni. Riigieelarvest jäävad palgad ja toetused maksmata, pensionid haihtuvad, pangad pankrotistuvad, inimeste hoiused kaovad ja institutsioonid, koos sellega riik lakkavad toimimast. Arvamus, et võla mittetasumisega saab probleem lahendatud, on pettekujutelm.

Ma pole näinud ühtki tõsiseltvõetavat ja paremat alternatiivi kokkulepitud Kreeka abipaketile. Pääseteena nähakse lahkumist euroalast ning drahmi taaskasutuselevõttu. Iroonia on aga tõsiasjas, et enamik kreeklasi ei taha eurost loobumisest kuuldagi. Mis ei tähenda, et nad seetõttu abiprogrammi toetajad oleksid. Kreeklaste soov euroga jätkata on mõistetav valik - ajalugu ei tunne edukat rahareformi, kus tugev vääring on keset majanduskriisi asendatud nõrga vääringuga, Kreeka puhul rahvusvaluutaga, millesse oma rahvas ei usu. Soovitus, et drahmi kasutuselevõtt lahendaks probleemid ilma neidsamu abiprogrammis ettenähtud reforme tegemata ei ole usaldusväärne. Võlakoorem küll väheneks, kuid usalduse taastamine riigi maksevõime osas saab olema vaevaline. Taaskasutus rahanduses ei tööta päris samamoodi kui pakendimajanduses.

Kreeka pikk tee. Ma ei eita, Kreekal on pikk tee minna, et rahaasjad nii avalikus kui ka erasektoris korda saada. Eemalt vaadates võib Kreeka majanduse reformimine paista paraja segadusena, kuid see on vajalik, et rahaasjad korda saaks. Ehk - Kreeka ainuke võimalus euroalas osalemiseks on edasi minna mööda valitud teed, täites rahvusvaheliselt kokkulepitud laenutingimusi.

Kuid jätame korraks Kreeka ning vaatame loodesse, Itaalia suunas. "Peavoolu" arvamusliidrite arvates on Itaalia järgmine kukkuv doominokivi. Kuid Itaalia võlakoorem (120% SKPst) ja olematu majanduskasv ei tohiks olla üllatus - sealne keskmine võlatase on viimase 20 aasta vältel olnud ca 110% SKPst ja keskmine majanduskasv on jäänud alla 1%. Kõik need aastad olid turud valmis Itaalia riigivõlga ostma, mis siis nüüd teisiti on? Riskihinnangud ja -valmidus on muutunud. Võlatase, mis veel mõne aasta eest oli enam-vähem vastuvõetav, tekitab praegu vastumeelsust. Igal juhul on turgude surve riigirahanduse korrastamiseks ennekõike Itaalia huvides. Minu hinnangul teavad itaallased, mida ja kuidas teha. Vaja on vaid eestvedamist ja poliitilist tahet. Itaalia usaldusväärsuse taastamine on vägagi oluline - tegemist on euroala suuruselt kolmanda majanduse ja maailma suuruselt kolmanda võlakirjaturuga.

USA probleemid. Pöörakem pilk ka teisele poole Atlandi ookeani - USA seisab vastakuti samaväärsete probleemidega. Maailmavaluuta emiteerijana on USA-l teatud eelised. Kui kedagi teist pole usaldada, siis usaldatakse USAd. Aga usaldus on õrn kontseptsioon, näitab euroala kogemus. USA riigivõlg ületab praegu 100% SKPst, eelarvepuudujääk on üle 9%, vaatamata üha uutele majanduse elavdamise meetmetele on majanduskasv tagasihoidlik, tööpuudus ei alane. Augustis kokkukutsutud "riigirahanduse korrastamise superkomiteel" on jäänud napp kaks nädalat tulla välja ettepanekutega, kuidas vähendada eelarvepuudujääki vähemalt 1.2 triljoni dollari võrra järgmise kümne aasta jooksul. Vastasel korral rakenduvad eelarvekärped automaatselt. Parteideülene kokkulepe on aga visa sündima, sest poliitmaastik on polariseerunud ja eelseisvad presidendivalimised süvendavad ideoloogilist veelahet.

Vaja on aega. Toodud näited kinnitavad üht: buumi tagajärgede kõrvaldamine võtab loodetust enam aega. Ja see puudutab pea kõiki arenenud riike samaväärselt. Samal ajal kui suur osa lääne ühiskonnast maadleb võlaprobleemide lahendamisega, kütab paljude arenevate turgude majanduskasvu laenurahal põhinev investeerimis- ja tarbimisbuum. Viib see uue kriisini, näitab aeg. Igal juhul on oluline, et läänemaailm kasutab antud vähest aega oma majanduste korrastamiseks. Nii nagu seda peab kõigi pilkude all tegema Kreeka, peavad seda tegema ka teised - et olla valmis toetama maailmamajanduse arengut siis, kui kiirelt kasvavate arenevate turgude hoog raugeb. Selleks on vaja tugevaid liidreid ja valmidust teha ebapopulaarseid otsuseid.

Artikkel kajastab autori isiklikke seisukohti