Kuidas Euroopa Liidu juhtivstruktuurid võiks saada õiguse sekkuda liikmesriikide eelarvepoliitikasse, sh mitte aktsepteerida eelarvet või esitada ühed või teised nõuded eelarve koostamisel? See eelarvepoliitikasse sekkumine on niisugune asi, mida meil ei maksaks üle dramatiseerida. Kui me teame, et Euroopa Liidu ühisesse eelarvesse koondatakse 1% rahvuslikust kogutulust, ei ole võimalik ette kujutada, et selle 1%ga oleks võimalik iga eelarverea üle Brüsselis arutleda, on see põhjendatud või mitte? Hirm, et nüüd keegi kusagilt, on nad siis 27kesi koos või kuri Euroopa Komisjon, hakkab liikmesriigi parlamendi asemel eelarvet koostama, on täiesti alusetu. See ei saa põhimõtteliselt materialiseeruda.
Aga eelarvepoliitikatesse sekkumine minu hinnangul on ülimalt vajalik ja vajalik on ta eelkõige lähtudes stabiilsuse ja kasvu pakti nõuetest. Sellest samast 3%st sisemajanduse kogutoodangust, mida ühegi liikmesriigi valitsussektori defitsiit ületada ei tohi ja sellest samast 60% sisemajanduse kogutoodangust, mida ühegi liikmesriigi valitsussektori võlakoormus ületada ei tohi. Ehk siis jälgima hakatakse makromajanduslikke parameetreid ja kindlasti ei ole kellelgi kavas siis, kui kavandatakse eelarvepoliitikate enamat koordinatsiooni, hakata iga eelarverida kooskõlastama kusagil Brüsselis. Selleks puudub vajadus, selleks puudub igasugune tahe ja selleks puuduvad ka materiaalsed võimalused. Ei ole mõtet iseendale tonti ehitada.
Küsis Eldar Efendijev, keskerakond
Seotud lood
Igal aastal saab mitukümmend tuleõnnetust alguse hooletust tuletööst. Kõige sagedamini tuleb seda ette ehitusobjektidel ja töökodades – keevitustööde käigus ei märka inimene enda ümber materjali, mis võib kiirelt süttida. Tuletööde tegemisel on teadmatus suur ja nõudeid eiratakse, kuigi paljudele ettevõtetele on koolitus kohustuslik.